21.01.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Ilmselt on endale raske ette kujutada hullemat vaenlast kui tohmanist liitlast. Midagi on siin sassis ja tundub kohati, et eriti tähtsaid otsuseid teevad isikud, kes paraku vähemalt otsustusalas ei orienteeru.
Peaminister kõneles hiljuti taas sulnilt energiaga seonduvast, tegemist oli poliitilise ettekandega. Kes oli too peaministri „liitlane“, kes talle selle teksti ette sokutas!?
Mida me kuulsime?! Kes enne veel ei teadnud, siis ettekandest saime teada, et oma senistesse teadmistesse tuleb teha korrektiivid. Hüdroenergiat annavad meile …meretuulepargid! Ja veel tundub täieliku nonsensina – kui peaministri sõnutsi on tuuleenergia kõige odavam, siis miks on tarvis seda, kõige odavamat energialiiki, üldse riiklikult sponsoreerida ehk sellele peale maksta?! Majandust natukegi nuusutanud inimesed lasevad sellel kohal käed rippu. Taavi Veskimägi pöörab samas ümber siiani kehtinud Ohmi seaduse, rääkides „ülekoormustasust“. Mida rohkem ühendusi, seda suurem koormus?!
Asi tundub küll tegelikult sellisena, et hetkehindade juures „ökonoomitavad“ kõik.
Nimelt – kui voolutarve, ehk amprid vähenevad- siis võib ju „traat“ peenem olla, näiteks tavalise, 230V võrgupinge korral on kaitse 1,5 ristlõike juures 10A ja 2,5 ristlõike puhul 16A (vaskjuhe) – seda ümaralt ja keskmiselt.
Seega – Veskimägi püüab mingit Ohmi seaduse pöördvõrdelist maksuvälja aretada, tarbimise vähenemise korral ka koormus väheneb. Hakkab vaikselt koitma, miks meil koolides asjad tegelike teadmiste osas nii nirud on- milleks haridust vaja, kui on ärikatele papa Georg Simon Ohmi seaduse tundmine lausa vastumeelt?
Jah, peaminister ei tea sedagi, et põlevkivi mitte ei tule ise, vaid tuuakse turule mitte megavattides, vaid tonnides – need on paraku erinevad ühikud erinevate suuruste mõõtmiseks.
Mida edasi, seda hullemaks. Millegipärast on üha kõvemad hääled asjatundjate seast rääkimas sellestki, et kogu see Soome kaabli „asjandus“ on samuti projekteeritud vigadega ja kohalikke olusid mitte arvestavalt ja see ei lase lihtsalt vajalikul hulgal voolu läbi.
19. jaanuaril 2022 saame Delfi vahendusel teade et “Odava Soome elektriga teenib üks Eesti firma kümneid miljoneid“. Aga ikka ja jälle kuuleme, et ei saa, sest Estlinki kaablid on otsast otsani elektrit täis ja rohkem neisse ei mahu. Valitsusjuht Kaja Kallase ekskaasa Taavi Veskimäe käe all teenib Elering miljoneid eurosid ummiktasu päevas.
Eelnev viitab ilmselt muuhulgas ka korruptsioonile ja projekteerimisvigadele muidugi ka, sest Eesti ja Soome vaheline kaabel ei vasta elektrimahtudele, mis nende kahe riigi vahel liigutamist vajab. Kui aga turul elektrit napib siis on loomulik, et see aitab hinnad üles lüüa! Seega tundub, et elektrihindade tõus oli ette prognoositav ja teadlikult kavandatud.
Sel teemal on oma avaliku kirja koostanud ka Elukeskkonna ja Rahvusarengu Analüütika keskus – allpool avaldatud lühendatult. Ka peavoolu ajakirjandusväljaannetele saadetud kirja ei avaldanud neist ükski.
Andres Raid, ajakirjanik
„Idiokraatliku ühiskonnakorralduse kriis
Inimesele on jäänud vaid idiokraatiat teenindav roll.
Vaadeldes meie elektrihinna tõusu ja selle tuules libisevat hinnatõusu rallit, ei ole enam kahtlust, et Eestis kehtib uusorjanduslik kord ja inimesele jääb vaid süsteemi teenindaja roll. Ajad, mil meie riigi ideaaliks oli see, et majandus peab looma eeldused inimese eneseteostuslikuks ja ühiskonna kultuuriliseks arenguks, on möödas.
Äripäevast loeme juba 22.01.2020 “Poliitikud alustasid võitlust elektri hinna alandamise pärast”.
Vaatame siis kuidas see võitlus edaspidi kulges:
Päevalehest loeme 8. mail 2021, et “Põlevkivitööstus valmistub uksi sulgema”. Esimesed kriisimärgid ilmnesid juba suvel, kus elektrienergia varustamisega olid tõsised probleemid. 10. juulil 2021 :”Tuuletu suvekuumus tõi kaasa enneolematult kõrge elektrihinna”, seega olid 2022 aasta talvised varustusprobleemid prognoositavad ja ette teada.
Postimehe vahendusel saame 10. juuli 2021 teada, et “Liivi lahe tuulepark ootab valitsuste rahalubadust”. Eelnev näitab, et toimivaid energiaressursse soovitakse sulgeda, aga uute energiaressursside rahastamine on toppama jäänud.
01. novembril 2021 teatab Postimees: “Nii pensionärid kui ka töösturid palvetavad, et Brüsseli elektrimajanduses korra looks”, seda abi aga ei tule. Seega käsitletakse inimest ainult kui maksumaksjat. Valitsusele andis see signaali, et repressioonid enda rahva vastu võivad veelgi hoogsamalt jätkuda ja Brüsseli poolt on antud luba enda rahvas paljaks teha.
14. detsembril 2021: „Ettevõte pidi elektrihindade tõttu osa tootmisest seiskama. ”11.01.2022: „Eesti suurim energiatarbija sai riigi priskeima arve. Juht: tehast ei saanud pikemaks ajaks seisma panna.”
12. jaanuaril 2022 saame teada, et “Oleme jõudnud punase jooneni. Virelev ERR sai üüratu elektriarve, programmi ähvardavad valusad kärped” – see tähendab, riigil on kõrge elektrihinna tõttu probleeme isegi rahvustelevisiooni eetrisse laskmisega.
12. jaanuaril 2022 saame Eesti Päevalehe vahenduse teada, et “Elektri hinda ei kujunda Eestis mitte turg, vaid Eesti Energia ise.”
13. jaanuaril 2022 saame teada, et “Kohtutäitur võib energiatoetuse võlgade katteks arestida” – praktikas tähendab see aga seda, et kui eelnevalt on inimesel võlad tekkinud, siis saab kohtutäitur energiatoetuse arestida nii, et see tarbijate ja energiatootjateni ei jõuagi. Riik annab teada, et pankrotihaldurite kaudu on riigil suurepärased võimalused võlgade väljanõudmiseks olemas, kinnistades seega seisukohta, et Eestis kehtib tugevama õigus.
Eelnev kinnitabki, et inimest peabki käsitlema kui maksu maksvat orja, kellelt riik on valmis ära võtma kõik, mis tal on – peamine, et jõud üle käiks. Selline sündmuste käik kinnitab seda Eesti puhul on tegemist totalitaristliku riigiga.
Peaminister Kaja Kallase vastus olukorra selgitamiseks 13. jaanuaril 2022 kõlab, et : “Riik ei tooda elektrit, ei edasta arveid ega kehtesta energiahindu”, võttes seega energeetikakriisis süüdimatu pealtvaataja rolli.
Pensionäride ja vähekindlustatute toimetulek energiakriisis:
13. jaanuaril. 2022 saame Postimehe vahendusel teada. et “Arved löövad jalust nõrgaks: kommunaalide arvega kaasnes Mustamäe elanikule šokk”. Selle peale teatab Kaja Kallas 12. jaanuaril 2022 elektrikriisist: “Kõik pensionärid ei ole abivajajad.” See tähendab, et valitsusjuht võtab ka selles kriisiaspektis kommunikatiivselt kriisi pealtvaataja rolli. Antakse selge sõnum, et vähekindlustatud pered ja vanurid ei vajagi kiiklikku abi. Inimest käsitletakse kui tulu või kuluartiklit ja riigi seisukohast on inimest mõistlik käsitleda kui maksu maksvat orja.
Kokkuvõtvalt teatab Kaja Kallas 13.jaanuaril 2022: “Mulje, et elektriarved ulatuvad valdavalt sadadesse ja tuhandetesse, on petlik”. Järelduvalt ei peagi olukorraga tegelema, sest tegemist on näilise probleemiga, aga Ansip lubas, et “selleks aastaks (2022) jõuame Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Ei jõudnud.”
13. jaanuar 2022: „Valitsus on agoonias, Isamaa plaanib umbusaldamist ja kuluaarides sosistatakse uuest koalitsioonist.” (Poliitiline maastik ja elektrikriis)
13. jaanuar 2022; „Pole arutamist, pole ka poliitika tegemist: elektriabi kaklus valitsuses kasvas ähvardamiseks.”
13.01.2022 Mart Helme kutsub meeleavaldusele: „Saadame valitsusele sõnumi, et elektri hind tuleb kohe alla tuua!”
Kui aga veelgi kaugemale ja sügavamale vaadata, siis on Eestis teadlikult ja sihipäraselt läbi bürokraatia diktatuuri ehk klannipoliitika ja kaitseministeeriumi abil hämamisega takistatud igasuguse konkurentsi teket Eesti Energiale juba umbes 20 aastat, sest peaaegu kõik erinevad alternatiivsed elektritootmise projektid on bürokraatiadiktatuuri ja poliitmeedete abil summutatud ja läbi kukutatud. Näideteks sobiksid erinevad tuuleparkide projektid, mida mitmed eesti ettevõtjad on tulutult üritanud rajada juba 2000-dest aastatest saadik ja milledest mõnede kohtuprotsessid riigi ja kohalike omavalitsustega käivad tänaseni.
Energeetikakriisi järelkajad :
Eesti riik suudab enda rahva toiduga omavarustamist tagada vaid piima ja teraviljaga, kunagisest ekspodimaast oleme saanud impordimaaks. 13.jaanuaril.2022: “Eesti toiduvarud sõltuvad importkaubast. Inimeste toitmiseks jätkub vaid kohalikku piima ja teravilja. Suur hinnatõus halvab inimeste toimetulekut. Vaadake, kui palju täpselt on populaarsete toiduainete hind tõusnud.”
Kõrgete elektrihindade tõttu väheneb aga kohalike ettevõtete konkurentsivõime veelgi. Kriisiajal trükitud raha on jõudnud tavatarbija tasemele. Rahatrükil baseeruva majanduse läbiviimisest ja tagajärgedest ei kipu aga valitsusasutused rääkima. Nende jaoks on hinnatõus taevast sülle kukkuv ja prognoosimatu paratamatus.
Hinnatõusude ja ebastabiilsusest tulenevad probleemid riigihalduses on viinud töölisklassi depressiooni. Seda kinnitavad ka vaimse tervise halvad näitajad. 10.01.2022: “Depressioon töökohal – märka abi vajavat kolleegi!” Depressioon on võtnud riiki halvava mõõtme, aga sellega peavad tegelema eelkõige abivajaja kolleegid, sest arstid on COVID-iga ülekoormatud, sotsiaaltöötajad on riigieelarve kitsikuste tõttu koondatud ja peaminister jääb isegi valitsusjuhi rolli teadvustamisega hätta.
Lõpetuseks võiks öelda, et meie riiki on langenud idiokraatliku diktatuuri küüsi, mille ainus eesmärk on enda rahvas paljaks varastada. Poliitikute valeotsused maksab kinni rahvas. Elektrihindadest tuleva toimetulekuraskused maksab kinni samuti rahvas, mitte see, kes Soomest vahendatud elektrit läbi kaabli 10 kordse vaheltkasuga Eestisse müüb ja kasu saab. Isiklikku vastutust ametnike korrale kutsumiseks rakendada paraku ei saa, sest ametialane lohakus kriminaalseadustikust välja roogitud.
Käesolevat kirja võib käsitleda kui avalikku kirja Kaitsepolitseile riigireetmise ja korruptsioonijuhtumi fikseerimiseks ja kriminaaluurimise algatamiseks.
Artikkel on koostatud eesti ajakirjanduses levinud artikli pealkirjade baasil ja pandud need elektrikriisi kirjeldamisel kronoloogilisse järjestusse avamaks meie valitsuskriis sügavamaid tagamaid.
Koostas
Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu Analüütika Keskus