06.10.2016
Presidendivalimised Valimiskogus 24.09.16
Tänitamine ja parastamine on siinse rahva identiteedi alusmüür ja ilma diplomeeritud inseneride abita ülespanduna püsib ta siiani vankumatult. Antud juhul väldime seda teadlikult ja jätame rahule ajakirjanike ka sisulistele küsimustele mittevastava uue presidendi ja sellegi, kuidas ta äi Petserimaa Kalda valla Kulja küla elanikuna juba 4. juulil 1941. aastal Punaväes oli ja seda olukorras, kus mobilisatsiooni polnud veel toimunudki.
Selgeks sai aga tõsiasi, et valimised või neist järele jäänud hääletused on manipuleeritavad algusest peale. Miks nii?! Vanas Roomas oli tuntud poliittehnika ammu välja kujunenud, mille kohaselt rahva rahulolematuse ilmingute korral tuli valitsejal otsekohe mingi „jama“ kokku keerata, mis olukorra järsult hullemaks muutis. Peatselt polnud vaja aga muud, kui eelmine olukord taastada ja rahvas juubeldas ning oli valmis „heategijat“ taas kätel kandma.
Põhimõtteliselt annab neid skeeme punuda kuitahes palju ja mitte ainult presidendivalimiste korral. Valime kandidaadi välja, kes pole küll kuigi teada-tuntud, kuid vajalikul määral vajalikule seltskonnale lojaalne, ajakirjanduses juba ette ülistatud empaatiavõimeline kõigile vastuvõetav messias ning paneme ta stand-by ooterežiimile. Kõik see toimub eeldusel, et nö soojendusbändis on ka vastuvõetav(ad) olemas, kuid kui süsteem tõrkuma hakkab, siis ajame asja absurdini ja hetkel, kui kõik on keel vesti peal ootusest väsinud, toomegi välja konkurentsitu messiase. See pole muidugi absoluut, kuid märk sellest, et oskuslik poliittehnoloogia on viidud niikaugele, et ametikohad on võimalik täita ükskõik kellega ja seda mängu on võimalik juhtida üsna lihtsalt ka väljaspoolt.
Selles mängus polegi võib-olla nii tähtis see, kes lõppude lõpuks kuskile pukki upitatakse, vaid see, kes igal juhul võtmepositsioonidest eemale mängitakse. Kujutleda vaid, et näiteks siingi saaks võimule isikud, kes hakkaksid midagi iseotsustamisest ja –olemisest rääkima, lööks värava hulkuri-õnneküti nina ees kinni või vähemalt ei seaks teda eelisolukorda omadega võrreldes. Kõik see on kaasa toonud olukorra, kus rahvas ka sisuliselt ning tegelikult otsustusprotsessides ei osale. See otsustamises mitteosalemine toob kaasa vastutamatuse ja apaatia ning neis tingimustes rääkida rahva aktiivsuse ja (näilise) osaluse kasvust riigiasjade otsustamisel kõneleb ainult ühest – sotsioloogia põhitõdede mittetundmisest ja siit omakorda sisulisest kõlbmatusest osaleda riigi (loe: rahva) asjade üle otsustamisel.