Rail Baltica pooldajatel on usk nagu pärast NLKP näiteks 25. kongressi, kus räägiti progressist ja õitsengust, apoteoos oli viisaastak nelja aastaga, kolme mehe töö kahega mehega ja ühe palgaga. Kiire ja sidus ühendus ükskõik millega on kriitikakindel ja võlusõna „Euroopa“ peaks iga istuja või hooletu ning ükskõikse lamaja valvelseisangusse ajama.
Kuid üks küsimus on üldse tähelepanuta jäänud ja see on imelihtne – mis selle kõige taustal toimub maailmas? Jätame siinkohal Põhja-Jäätee praegu kõrvale. Meinstriimi ajakirjandus kirjeldas Vene Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini Hiina-visiiti samas võtmes, nagu meiegi tegelaste visiite ükskõik kuhu. Kohtuti, räägiti, rõhutati koostöö vajadust terrori tõrjel ja oldi muidu ka viisakad. Meie diplomaatide-ametnike saavutustest pole kombeks kõnelda ja põhjus võib olla lihtne – kohtutigi, kuna oli ette nähtud ja midagi sisulist ja tulemuslikku polnudki ette nähtud kõneks võtta. Hiinas oli pisut teistmoodi. Kahe silma vahele jäeti kas meelega või kogemata kokkulepe „Üks vöö, üks tee“ (One belt, one road (mõnel pool ka way). Mida see veel tähendab?
Midagi suurt ja enneolematut. Midagi, mis muudab kogu senise maailma kaubanduskorralduse. Jutt käib raudteest Hiinast kuni Euroopani välja, põhiosa Venemaal ja Kasahstanis ning nagu juba öeldud, Hiinas. Kaastatud on 40 riiki ja lisaks on plaanitud samanimelises projektis ka meretee. Vaadates kaarti, tekib arusaam, et meist läheb see paraku suure kaarega mööda. Selles suurprojektis pole meid märgatud…! Mismoodi haakub maailmatrendiga meie Rail Baltic ning kust kohast tekivad kõik need salapärased megakogused kaupu ning reisijaid, on lihtsalt retooriline küsimus. Kuidas paistab meie vankumatute ametnike ja lobistide jutt välja siis, kui juuresolev kaart endale ette võtta eeldades, et inimestel on arusaam ja teadmine ilmakaartest, riikidest ja nende huvidest enam-vähem olemas?
Aga – vaadake ja otsustage ise, kas tõesti on tänapäeval võimalik oma pimedas nurgas vihaselt porisedes sussutada või tasuks proovida olla maailmas samuti tegija ja proovida kaasa lüüa seal, kus midagi tõsist tehakse? Hiinlased ei ela teatavasti põhimõttel valimistest valimisteni, tundub, et ka Venemaa ja veel 40 riiki vähemalt, kuidas meile see ka ei meeldiks.