05.04.2021
Koroonatõrjeks alati valmis! Scanpixi pilt on illustratiivne.
„Küsiks kohe vastu: keda usub teadusnõukoda?
Tõsiteadus ja -teadlased on igal juhul austust ja uskumist väärt – sealsed autoriteedid paistavad silma juba sellepärast, et julgevad kahelda ja isegi eksimusi tunnistada. Niipea, kui see protsess on poliitiliselt ja majanduslikult mingisse suunda mõjutatud, läheb asi käest.
Häiresignaaliks on seegi, kui küsimuste esitamine, kahtlemine – teisisõnu tõejanu – muutub ketserluseks, dissidentluseks, tagurluseks või teab milleks veel.
Aga inimestes (paljudes) on siiski säilinud võime võrrelda, kõrvutada, mõõta, hinnata ja järeldada. Käesolev pandeemia pole erand.
Tituleeritud kõneisikud on levivast viirusest ja vajalikest abinõudest selle vältimiseks palju kõnelnud, sama käib vaktsiinide kohta. Järgnev on pärit meie meinstriimist, katsuge siis küsimusi esitamata olla!
20. jaanuaril eelmisel aastal (äsja ju!) sai lugeda seda, et vaktsiinide loomine on üldse tulutu! (med24@med24.ee)
Viroloogid: koroonaviiruse vaktsiini loomine on lihtne, kuid ilmselt tulutu.
„Uue koroonaviiruse vastu vaktsiinikandidaadi loomine on suhteliselt lihtne ja selleks kulub ilmselt vaid paar kuud. Haiguspuhang võib vaibuda aga ammu enne vaktsiini ohutuses veendumist, leiavad viroloogid ja soovitavad mõelda haiguse vastu kaitse otsimisel seniselt laiemalt.
Seega, äsja oli vaktsiini loomine lihtne (meie autoriteetide jaoks muidugi) ja aega suurt ei võta. Lisaks – mõttetu tegevus!
“Koroonaviiruse vaktsiini tegemist on harjutatud juba mõnda aega. Tehnoloogiat pole vaja välja mõelda, sest see on olemas. Inimesed teavad täpselt, kas ja kuidas mida teha ehk see on praegu koolipoisi ülesanne. Sellega ei saa midagi suurt viltu minna,” leidis Andres Merits, Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor. (ERR Novaator).
Mida siin siis veel mõelda?! Koolipoisski saab hakkama, tõsi küll, lauses on kõrge ametniku jaoks lubamatu sooeristusega. Ja lisaks – küll need viirused ise ka kaovad – „Näiteks on 8100 inimest nakatunud ja umbes 770 inimest tapnud SARS sama hästi kui maailmast kadunud.“
Poolteist kuud (!) hiljem teatab teadusnõukoja liige A. Merits, et koroonaepideemia pole „vältimatu“ (i.e. on välditav).
Viroloog Andres Merits: koroonaepideemia pole vältimatu
Sealt saab lugeda: ABSURD: Kui keegi teeb biorelva, siis milleks selline hädine biorelv nagu praegune viirus, kommenteerib viroloog Andres Merits.
Tõsi, Merits räägib ka möödapanekutest (kelle?!) kriisi haldamisel ja muuhulgas märgib ta:
„Viga oli ka kruiisilaeva Diamond Princess karantiinis hoidmine. Laeval sai viirus mingil põhjusel edasi levida. Ma ei tea, miks. Et viirus levis ventilatsiooni kaudu, ma hästi ei usu, sest koroonaviirused õhu kaudu väga hästi edasi ei kandu“.
Kuidas siis – kas tõesti õhu kaudu ei kandugi?! Milleks siis maskid ja igasugused distantsid?!
Ajakirjaniku küsimus on seepeale igati õigustatud ja loogiline – kus ta siis levib!? Tilkadena!
Loeme: „Liinibussi istet puudutades jääb sõrmedele vahest paarkümmend eri viirust. Enamik neist on muidugi bakterite viirused, mis nakatavad ainult baktereid.
Piisknakkuse ja pindade kaudu. Koroonaviiruste virionid on suhteliselt suured ja väljuvad inimese organismist rääkides, köhides ja aevastades tekkivate tilkadega. Kaua nad õhus ei püsi, langevad üsna kiiresti maha“.
Samas saame teada, et praegused piirangud ujumise suhtes on ka ülearu? Küsimus veekogude kohta ja vastus: „Ei. Vette ta pikaks ajaks püsima ei jää“.
Tänase infotulva taustal tundub hoopis kummaline aga järgmine vastus küsimusele, kas koroonaviirus nakkab ka enne sümptomite teket?
„Enamlevinud arvamuse kohaselt vähe. Sümptomiks on nohu, köha ja aevastamine: nii väljub viirus haige organismist ja kandub üle tervele inimesele. Selle poolest erineb koroonaviirus gripiviirusest: gripihaige on nakkuslik juba päev-kaks enne sümptomite teket. Gripiviirus levib õhu kaudu kergemini“.
Tasuks ehk üle vaadata ka veel mõned artiklid ja kõrvutada autoriteetide seisukohti mõnekuulise vahega, võib ju aru saada, et teavet tuleb üha juurde ja seisukohad muutuvad mingis osas ja mingil määral, kuid risti vastupidavatest seisukohtadest kasvõi kahtlemist mittelubaval moel rääkimine teadlastele au ei tee. Hull on lugu, kui sellesse on segatud tubli annus poliitilist angažeeritust – see on nagu „heas“ perekonnas – „kui mind peaks kunagi hakkama huvitama sinu arvamus, siis ma annan selle sulle!“
Aga mis siis, kui see autoriteetide esialgne jutt oligi veel kuidagi neist mõjudest vaba?!“
Andres Raid, ajakirjanik
