Andres Raid uuest lasteaia õppekavast: kui sõnad „rahvuslik“ ja „kõlbeline“ kutsuvad esile paanika, on midagi kapitaalselt katki

Ajakirjanik Andres Raid käis Tallinna Ülikoolis lasteaia õppekava kahe versiooni arutelul ja kirjutab, mis mõtteid nähtu ja kuuldu temas tekitas.

“Arutelu alushariduse põhimõtete ja meetodite muutmise üle on arutelust muutunud vastasseisudeks, kus üksteist vaenulikult põrnitsetakse, minnakse isiklikuks ja paljude tegelikult diletantide ainsaks sihiks näib olevat kuidagi saavutatud positsioonide ja sellega seotud elujärje kindlustamisele. Professionaalsus, suurem pilt ja eesmärgipärane tegutsemine pole enam üldse kõne all. Kes suudab suuremaid sõnu ja võõrapärasemat terminoloogiat kasutada, omab sageli teenimatult saadud tiitleid „läheb peale“ ja sageli ongi võidumees.

Mis meil olemas on? On kehtiv alushariduse õppekava, kuskil „feissbukis“ ringlev „esimese töögrupi“ versioon uuest lähenemisest ja teine, täiesti saadaval olev „Lasteaia riikliku õppekava“ tööversioon, mille autorite kompetentsis ei pruugi tõepoolest kahelda. Sellele oodatakse täiendusi, märkusi ja ettepanekuid, dialoog võiks alata.

Ometi on press (siiski – Priit Hõbemägi juhtis „Keskpäevatunnis“ sellele täiesti õigustatult tähelepanu – „tooge see “esimene“ kava ka ometi avalikkuse ette ja võrdleme alles siis!) selle teise kava avalikult välja naernud – mis labajala valsist te räägite, miks peaks keegi laps teadma Eesti hümni ja seda, et selle ajal peab püsti seisma, miks peaks oskama 12 piires arvutada?

See tööversioon rõhub varjamatult patriotismile ja kõlblusele ja see põhjustabki vist „uutmoodi“ ja „globaalselt“ mõtlevate profaanide vastuseisu. Selles versioonis nimetatakse ka emakeelt eesti keeleks (mitte keeleks 1 või keeleks 2 nagu „esimese töögrupi“ versioonist võis lugeda. Selles polnud ette nähtud ka eesti laste sulandamist vene keelt emakeelena rääkivate laste hulka (kes kaotaksid siis ju ka emakeele – selles eas on nende mõjude alahindamine enam kui lühinägelik), just nii nägi ette too „esimese töögrupi“ versioon.

Loomulikult naeris press välja ka saadaolevas tööversioonis esineva ühislaulmise ja rahvalaulude tundmise – üldse, ühistegevus ja koostöö on meie kaasaegsest leksikast pea üldse kadunud ja seda asendab maagiline sõna – konkurents. Tõsi, ühes valdkonnas leiab „koostöö“ siiski kasutamist ja see on militaaria. (Äkki on meie ainuke säilinud ühistegevus laulupeol ühislaulmine?!)

Süüdistus ülaltoodut arvesse võttes on saadavaloleva tööversiooni autoritele selge – see on EKRE tellimustöö! Üsna jabur tegelikult – autoritel pole selle parteiga mitte mingisugust seost! Kui sõnad „rahvuslik“ ja „kõlbeline“ kutsuvad esile paanika, on midagi kapitaalselt katki. Liina Kersna teatas hiljaaegu ERR-is kõneldes ju otse, et „kõlblus on lihtsalt iganenud..“. Kahjuks – paljudele vist ongi.

Teises ja avaldatud versioonis on lähtealuseks professionaalsus, esimesel puhul liberaalsus. Teistel emakeel ja kodulugu – esimestel „igasugune kriitika on lastele alandav“, „hinnata tuleb oma ja teiste kehaosi…“.

Eile toimus Tallinna Ülikoolis nende kahe versiooni tutvustus või arutelu, see kujunes paraku esimese töögrupi manifestatsiooniks – kaasatus ja liberaalsus – kõik muu on eilne päev.
Tallinna Ülikooli esindaja kõneles, kuidas aegade jooksul on õpisisu muutunud ning täpsustavatele küsimustele – mis siis pedagoogikas alates hellenismist (seal toimus õpe eeskujude ja hiljem mõistete abil) muutunud on – alati on ju püütud ilusama, targema, õilsama järelkasvu poole – vastust ei saanudki.

Koosviibimisel hiilati ja loeti ette, millega on tutvutud, räägiti Hiina ja Jaapani kogemusest (esimese kohta võis teha kindlasti järelduse, et kõneleja polnud paraku asjadega üldse kursis), kuid sellest, et meie lapsed kasvavad ja arenevad (sic!) meie kohalikus kultuurikontekstis ja meie inimestest koosnevas ühiskonnas, ei midagi. Hüüdlaused otsekui lahkuva Junckeri kabinetist („Rahvusriikide vastu tuleb võidelda“), kuid need kõlavad ja on kooskõlas mingite nähtamatute vooludega, mis toovad ja kindlustavad stipendiume, „grante“, projektirahasid ja väliskomandeeringuid.

Esindatud seltskonna suurim mure oli „teise“ ja avaldatud versiooni puhul selle koostamise vähene läbipaistvus ja kaasatuse küsimus. Samas on teda – kõikvõimalikud MTÜ-d. Ükskõik kui tublid, ei asenda akadeemilist teadmist. Samas võib viimane osutada tõhusat kaasabi ja seda pole keegi välistanud.

Eile hakkas silma („torkas kõrva“) üsna eksalteeritud naiste (saalis oli vaid kaks meest, neist üks julges ka avaldatud versiooni kiita ja sellesse suhtuti selge põlgusega) äärmiselt korratu ja teema tõsidusele vaatamata küündimatu kõnepruuk. Terminoloogia on sassis ja ega seda selgust keegi taga paraku ei ajagi.

Terminoloogiline täpsus ja ühtlus on aga selliste debattide lähtekoht! „Me oleme raisanud riigi raha, igasugune raamistik pärsib lapse vabadusi…“. Vaja on olla kaasaegne? Mida see tähendab? „Rohkem demokraatiat!!“ – et siis valime edaspidi lasteaiale direktori (valivad lapsed muidugi), hääletame, palju on kaks pluss kaks… See eksperiment on bolševike poolt 1919. aastal Piiteris juba korraldatud, läbi kukkus.

Õpetatud doktor joonistas tahvlile skeemi, kus enam haritud õpetaja vastutab alul, olles vähem haritud, lapse arengu eest koos lapsega, lugedes aga brošüüridest tarkusi juurde, vastutab juba ise. Milles see vastutus konkreetselt seisneb – see küsimus jäi vastuseta ja vallandas saalis rahulolematu mõmina ja jalgadega trampimise. Kuidas üldse keegi julgeb midagi vastutuse konkreetse sisu kohta pärida? See on ju lihtsalt tees tekstis, ei enamat! Terviseedendaja rääkis sellest, kuidas „tervist ja heaolu LUUAKSE“…

Kohalolnud ja sõna võtnud Integratsiooni SA esindaja kiitis kohaletulnute (olgu märgitud, et kohaletulnud olid pea kõik tolle veel avaldamata „esimese“ kava koostajad ja oli üsna loomulik, et nad oma tehtut tuliselt kaitsesid) suureks meelehärmiks just selle teise ja avaldatud tööversiooni puhul kõlbelisust ja emakeele osa – saalis vallandus tõeline põrgu – trambiti jalgu ja põlastavaid emotsioone tagasi ei hoitud. Lõpuks otsustati siiski ettepanekud kokku koguda ja HTM-i ära saata – aadrilaskmine jäi ära.

Tuletaks siinjuures meelde, et lasteaedade õpetajatest on vaid 50% bakad, 30% alla selle (põhiliselt just need olid eile saalis) ja 20% vanad parimas mõttes kännud. Kõikvõimalikesse kutseühingutesse on koondunud lastaednikest vaid väike osa, suurem osa teeb heas usus ja inimlikult oma igapäevast tööd, eelistades seda tribüünidel manifestide korraldamisele.

Kohaletulnute suust kuuldu jättis mulje, et tegemist on parimatega. Kuid kuna haridusprotsessi ja selle korraldust on võimalik hinnata vaid retrospektiivis, siis mida te saavutanud olete? Loeme, kuidas noorte motivatsioonisüsteem lonkab, lugemisoskus samuti, kehaliselt ollakse nigelad, vajadus eripedagoogide ja logopeedide osas aina kasvab…”

Andres Raid
ajakirjanik