Andres Raid: Wo ist die Antwort?

Selle küsimuse pani surematu Hašek suhu kroonuametnikule, kelle teenistuse ja võib-olla ka elu sisuks oli vastuste nõutamine oma rohketele tsirkulaaridele.

Martin Helme otsene vastus, mis sest, et äraütlev, on selge ja ühemõtteline. Allakirjutanule ütles kunagi ministriametis Keit Pentus-Rosimannus, arvates seejuures ekslikult, et küsija töötab TTV-s, et teiega ma ei suhtle! Ja lisas palgamõrtsukate poolt kuulsaks lausutud „nothing personal`i“.

Vähemalt aus, see oli tema seisukoht ja ka tema õigus. Õigust ei ole paraku keelduda näiteks avaliku teabe nõudest. Presidendi kantselei arvas kunagi, et nende jaoks pole ka avaliku teabe nõudele kohustuslik ( jutt oli Ärma talu jätkuvast maksumaksja poolsest finantseerimisest).

Asi lõppes alles pärast kohtu poole pöördumist, kantselei pidi seejuures kompenseerima õigusabile tehtud kulutused. Irooniliseks teeb selle aga asjaolu, et kantseleil endal ju raha pole, kulud tasus tegelikult maksumaksja ja osaliselt seega ka avaldaja ise!

Meil on tegelikult kõige selle taustal üks süvenev tendents – enamus küsimusi jääb tegelikult vastuseta. Konkreetse vastuse saamine konkreetsele küsimusele võib kesta üle aasta!

Tallinna Tehnikaülikool keeldus avaldamast tegelikult avalikke andmeid, alles Andmekaitse inspektsiooni sekkumine tõi selguse majja. Vastused on reeglina pikad, täis loosungeid ja copy-paste`i fraase, sisaldavad paragrahve ja seda kõike ülevoolavas üleolekus.

Mis kell on? ja võtabki taskust kraadiklaasi ja teatab ühmamisi – teisipäev! Ja hakkab pihta, reeglina küsija väsib ja lööb käega, see ongi üks ametniku arvestustest. Aga asjata ei öelda, et õppinud bürokraat suudab tüütu pärija ka Taaveti kuju kompositsioonilisse keskmesse saata selliselt, et too seda reisi suisa ootama jääb!

Äsja näitas suisa meisterklassi Maanteeamet – kodanik esitas oma õiguste jalule seadmiseks Euroopa Kohtu otsused, mis üheselt kodaniku õigsusele viitasid. Seepeale teatas ameti spetsialist, et „Amet kaalub Euroopa kohtu vastava otsuse õiguspärasust…“. Ja kõige selle taustal on keegi mures, et spetsialistid on hakanud lahkuma!

Tõtt öeldes, mida intensiivsemalt, seda parem, sest väär autoriteetide süsteem võib sellele riigile saatuslikuks saada kiiremini kui ükskõik kui suur pomm sellega hakkama saaks.

Suhtlemisest erinevate instantside vahel räägitakse palju, reaalsus näitab aga seda, et seda tegelikku suhtlemist on jäämas üha vähemaks. Asemele tuleb ja on paljuski juba tulnud kohtlemine, mille musternäidiseks on sõjavägi ja koerte harjutusväljak. Kuis neis kohtades on kohtlemine (käsud-keelud-korraldused) isegi õigustatud, siis tavaolukordades eelistaks siiski suhtlust.

Kust see kõik tuleb?! Meenub ühe õigeusu teoloogi loeng, milles räägiti pikalt ja põhjalikult inimese rollist. Inimene on jumala loomingu (ärge sõna-sõnalt võtke!) kõrgeim vorm, inimene on asetatud kõige kõrgemale altarile kõigi muude pudulojustega võrreldes. Seal „üleval“ olemine eeldab ja nõuab aga paljut, see käib paljudele üle jõu, lisaks hakkab pea seal üleval ringi käima…

Ja ronibki see tegelane ülevalt alla, sulandub kõntsa sisse, leiab mingi organismi või juurika, mille külge imenduda ja millest eluks vajalikud mahlad kätte saada ning on rahul. Küsimus – mis sind siis lojusest eristab ei tõstatu, see on normaalne oleks. Ja selle asemel, et täiustuda ja võtta sisse sulle ette nähtud koht seal üleval, hoopis irvitad nende ülemiste ullikeste üle!

Kui tekib aga vajadus mingi infovahetuse jaoks, siis on liig nõuda, et alumised sinna üles roniksid, ülalt peab hoopis alla tulema. See keskkond on sellele seltskonnale aga harjumatu ja ebameeldiv, alumistele on see loomulik keskkond ja seetõttu võidab alumine igasuguse „lööma“ neis ebavõrdsetes tingimustes kindlasti.

Äkki vaataks lahvatanud konfliktile selle pilguga?!

Andres Raid, ajakirjanik