02.03.2020
Eesti piir. Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor Harri Kivilo kirjutab presidendi vassimistest mitme Andrese ja piirilepete kontekstis.
“Eesti Vabariigi 102 aastapäeva kõnes avaldas president Kersti Kaljulaid muret selle üle et riigikogus on Pearude kius takistanud Andreste tööd – ilma selgitamata, mille tegemist oli Pearud takistanud ning kuidas toda kiusu oli kisutud.
Väga kindlasõnaliselt oli aga proua president kaugemale minevikku tagasi vaatavalt kinnitanud et „Eesti riigi pikaajalise julgeoleku ehitamine peale Nõukogude vägede lahkumist algas päeval, mil peaminister Andres Tarand julges öelda: Eestil, nii nagu paljudel teistel Euroopa riikidel peale II maailmasõda, tuleb minna edasi piirides, mis erinevad II maailmasõja eelsetest.”
Andreste esireas olija ülistamisel oli proua president toiminud ilmselt tajumata, et okupatsiooni eelsel ajal olid teised riigid, sh ka NSV Liit: tunnustanud Eesti Vabariigi (EV) idapiiri paiknemist Tartu rahulepingus määratud kohas; et EV oli de jure staatuses olnud olemas kogu väga pika okupatsiooniaja vältel; et Ameerika Ühendriigid (USA) ja Ühendkuningriik (UK) olid Atlandi Hartas määranud, et kõik Euroopa riigid, kes Teises maailmasõjas oma iseseisvuse peaksid kaotama, peavad selle pärast Natsi-Saksmaa kapituleerumist tagasi saama; et 35 Euroopa riiki olid Helsingi kokkuleppes, 1. augustil 1975, kinnitanud, et nad ei hakka nüüd ja tulevikus üksteise piire vägivaldselt muutma ega teisele riigile kuuluva maa-ala endale andmist nõudma või seda oma alluvusse hõivama.
Helsingi kokkulepe allkirjastasid 35 Euroopa riiki ning USA ja Kanada. EV allkirjastas selle dokumendi oktoobris 1991 ning Venemaa Föderatsioon (VF) NSV Liidu õigusjärglasena jaanuaris 1992.
Ilma kõige vähemagi vajaduseta ning VF poolse nõudeta oli Eesti riigivõim Andres Tarandi soovituse kohaselt otsustanud oma maa-ala Venemaa Föderatsioonile kinkida. Kuna põhiseaduse §2 kohaselt on Eesti maa-ala lahutamatu ja jagamatu tervik, siis kinkeleping, mille Eesti sõlmis uuesti veebruaris 2014, on täiesti EV õiguste vastane toiming.
Täiesti põhjendatu on ka president Kaljulaidi selgitus et ilma selle kingituse tegemiseta poleks Eestit NATO liikmeks võetud. NATO pole EV-le mingit kirjalikku nõuet esitanud asendada toona kehtinud EV ja VF vaheline riigipiiri leping uue, piiri paiknemist muutva lepinguga. Uus, EV-le mitte vajalik riigipiiri lepingu allkirjastati aastal 2005. EV oli siis juba olnud NATO liikmeks vastu võetud.
Üpris kummaliselt on toiminud meie õiguskantslerid, kes on kinnitanud et põhiseadus lubab kehtiva idapiiri lepingu uuega asendada. Olen veendunud et EV-s pole ilmselt ühtegi kodanikku, kes oleks põhiseaduse lugemisel avastanud, et mõni säte ei ole üheselt mõistetav. Ent ometi on meie õiguskantslerid * väitnud et EV põhiseaduski on, nagu teisteski riikides, arusaadav ainult siis, kui seda on eriharidusega isikud kiuslikele Pearudele arusaadavaks tõlgendanud.
Olen teisteski riikides käinud ja isegi elanud, kuid sellist udujuttu, et „Põhiseadust on õpitud tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes” ning „nõnda nagu teisteski arenenud riikides, ei anna pelgalt Põhiseaduse teksti lugemine vastuseid riigiõigusliku tegelikkuse kohta.” (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne).
Ka siis, kui VF ei hakka praegu EV ja VF piiri okupatsioonieelsesse paika tagasi liigutama, ei ole meil õigus oma vaarvanemate ja oma noorte õigusi hüljata ning luua pretsedent uute maa-alade naabrile kinkimiseks. ”
*välja arvatud hr Allar Jõks, kes lisas 2005 lepingu ratifitseerimisele viite Tartu rahulepingule.