Andrus Vaarik, teid on petetud!

Öeldakse, et iga inimene läheb lolliks omamoodi. Aga oletame, et näitleja Andrus Vaarik pole veel lolliks läinud ja ta liitus sotsidega siirast soovist Eesti elu paremaks teha, ning vankumatus usus, et just sotsiaaldemokraadid on seltskond, kellega koos toimetama hakata. Sellisel juhul tuleb siiski kahetsusega nentida: lugupeetud Andrus Vaarik, teid on petetud!

Eesti Päevalehe nimeline sotside propagandaleht avaldas täna näitlejaga pika intervjuu, kust saab selgeks, et Vaarikul on puudulikud teadmised nii konservatismist, sotsialismist, Eesti poliitikast, EKRE suureneva toetuse põhjustest ja paljust muust. Teisisõnu, ta on tulnud poliitikasse ja valinud endale erakonna valeinfole tuginedes. Teeme Vaarikule siinkohal lühikese järeleaitamistunni.

Ei, konservatism ei ole nostalgia, nagu Vaarik väljendub. Konservatism lähtub põhimõttest, et ajaloost tuleb üle võtta ja säilitada kõik väärtuslik. Alalhoidliku riigijuhtimise mõtteviisina välditakse kergekäelisi ning vägivaldseid riigikorralduse muutusi. Konservatism lähtub põhimõttest, et kõiki häid asju on lihtne hävitada, aga väga raske uuesti luua. Eriti kehtib see taoliste asjade kohta nagu rahu, vabadus, õigus, tsiviliseeritus, ühismeel, eraomandi ja perekonna kaitstus. Selliste asjade puhul on hävitustöö kiire ja kerge, kuid väärtuste taastamine ja uute väärtuste loomine on seevastu aeglane ja raske.

20. sajandil on olnud just sotsialistid taolise hävitustöö eesotsas, ja alati on seda hävitustööd tehtud „uue, parema ja õiglasema“ ühiskonna nimel. Ka 21. sajandil töötavad sotsid ennastsalgavalt selle nimel, et paisata ajaloo prügikasti rahvusriigid. Aga mitte ainult. Sihikindlalt püütakse kujundada uut inimest, mille jaoks tuleb lahti saada sugudest ning tõsta ülimaks väärtuseks sooneutraalsus. See tähendab lahtisaamist muu hulgas ka väärtustest nagu naiselikkus, ilu ja emadus, sest need olla üksikisikule ahistavad ja takistavat arengut.

Mis puutub EKRE rolli Eesti poliitikas, siis Vaarikul on osaliselt õigus, kui ta ütleb, et EKRE on kõnetanud seda osa valijatest, kellest seni mitte keegi ei hoolinud. Ent see osa on oluliselt suurem ja haritum, kui Vaarik ja sotsid tahaksid arvata. Need on inimesed, kelle jaoks Eesti riigil pole enam mõtet, kui siin ei ela eestlasi, kes räägiksid eesti keelt ning edendaksid eesti majandust ja kultuuri. Küsitluste kohaselt on EKRE eestlaste seas kogu populaarsuselt teine erakond riigis. Mõnes piirkonnas – Läänemaal ja Põhja-Eestis (ilma Tallinnata) – on rahvuskonservatiivid juba esimesel kohal. (Vaata www.err.ee/reitingud).

Intervjuust Vaarikuga kumab valusalt läbi see, et ta ei ole kursis oma värske koduerakonna tegevusega. Kes vähegi jälgib Eesti poliitikas toimuvat, sellele ei jää märkamata sotside poolt veetud eesti keele ja eestikeelse hariduse positsioonide pidev õõnestamine, kohaliku ettevõtluse hävitamine, Brüsselile iseseisvuse äraandmine, immigratsioonireeglite pidev lõdvendamine, maksumaksjalt raha ärakorjamine ning jagamine homo-, sooneutraalsuse ja multikultipropagandaks. Selle juurde käib jutt, kuidas kõigis meie hädades on süüdi „tsiviliseerimata Eesti mees“ ehk rumal rahvas, kes ise ei tea, mis talle hea on. Ossinovski äpardunud alkoholipoliitikale (mille hind on 100 miljonit laekumata eurot aastas) kiidab Vaarik aina takka ning imetleb seejuures ministri kõrget “Inglismaa haridust”.

Ei saa välistada, et Andrus Vaarik tunneb end inimesena, kes ise ei tea, mis talle hea on. Ta tõdeb intervjuus ju isegi, et on ilma süstemaatilise humanitaarse hariduseta. Nii on mõistetav, miks on Vaarikule vaja „Inglismaa haridusega“ Ossinovskit, kes talle teed näitaks.

Sel juhul on meil aga tõsine probleem – pime tahab hakata teistele “pimedatele“ teed näitama!

Hea Andrus, palun ära tule poliitikasse. Eesti vajab häid näitlejaid ja meelelahutajaid lavadel ja teleekraanidel. Väheinformeeritud (et mitte inetumalt öelda) ja seeläbi Eesti riigivalitsemist kahjustavaid poliitikuid rohkem juurde vaja ei ole. Neid on ülejäänud sotside ja reformierakondlaste näol juba niigi küllalt.

UU