05.03.2023
Tänased valimised on mingil määral sarnased Laulva Revolutsiooniga – selle vahega, et tollal oldi koos ja avalikult, täna aga on igaüks meist omaette hääletuskabiinis, kaaslaseks vaid omaenda südametunnistus.
Aga võimalus on sama ainulaadne – tollal eestlased taaslõid oma riigi, täna võime me saada lahti nõukogude kommunistliku režiimi rudimentidest ja tüsistustest.
Eestit juba aastakümneid valitsev reformierakond on loodud ühe endise tippkommunisti ja jokkpankuri poolt, Eestit kurnanud ja rahvusi lahustanud röövellik internatsionalism asendus Eestit kurnava ja eesti rahvust lahustava röövelliku globalismiga.
See, mis juhtus meiega nende kolmekümne aasta jooksul, on väga hästi illustreeritav sellega, kes oli Eesti jaoks Hando Runnel ja kelleks kujunes temaga väliselt äravahetamiseni sarnane poeg Tõnu Runnel.
Reformierakond, kaasates kord poolvene keskerakonda, kord vasakäärmuslikke sotse ja seederistidest rahvusreetureid, on viinud Eesti meie ajaloo kõige sügavamasse majanduslikku, poliitilisse ja moraalsesse kriisi, me oleme kolossaalse sõdiva terroririigi külje all tõesti relvitustatud ja Eestisse on lastud kümneid tuhandeid täpselt määramata kuuluvuse ja kavatsustega venekeelset immigranti. Kuid kõik, mida me oleme seni kogenud, kahvatub võrreldes sellega, kui reformierakonnal õnnestub tagada koalitsiooni omaenda halvima osa ehk raipesööjate libaerakonnaga.
Reformierakonnal õnnestus koos kogu tema kasuks truult töötava ja dünastilise kommunisti poolt seadistatud peavoolumeediaga pöörata globalismi ja rahvusriigi reetmise usku ka paljusid „vaimuinimesi“, kelle heaolu, aupaiste ja töö sõltuvad „liberaalide“ poliitilisest soosingust. Kõik haritlastest oponendid on kas tühistatud või demoniseeritud. Siin kasutab võim peaaegu kogu Putini režiimi käsutuses olevat arsenali: avalik laimamine ja mustamine, ajujaht meedias, oma korruptsiooni kinnimätsimine ja konkurentide süüdlasteks lavastamine. Füüsiliste repressioonideni ei ole veel jõutud, aga seda võimaldav „vihakõneseadus“ ootab kannatamatult oravate võitu. Kolm aastat kulus tuntud konservatiivil selleks, et tema süütuse presumptsiooni puruks tallanud „president“, meedia ja prokuratuur saaksid kohtus lüüa. Inimene on süütu, aga režiim rikkus ära tema karjääri, tekitas kohutava kahju tema mainele ja pereelule.
Mõelgem, missuguse põlgusega suhtub oma alamatesse see võim: tänavad on täiskleebitud jultunud pedofiili lõustu, sest ta tahab jälle saada rahva esindaja mandaati. Riigikogu riigikaitse komisjoni juhib endiselt vene kurjategijatelt saadud raha eest ennast võimu sisse upitanud poliitiline tuulelipp. Lasteaedadesse tulevad tädid, kes laulavad lastele roppe tšastuškasid ja kutsuvad neid üles nokusid näitama. Perede ja laste heaolu sõltub ministeeriumi asjapulgast, kes pole ei mees ega naine. Kõik mürgiste süstaldega rahvast rünnanud kurjategijad tahavad jätkata valitsemist. „Laste eest haukamist“ hukka mõistev presidendiametnik korraldab söömapidusid, kuhu koguneb põhiliselt kollane eputav seltskond.
Ma ei palu Eestile kohe tagasi vahepealset kindlust, jõukust ja kodurahu. Ma ei palu, et kõik korruptandid ja valetajad pandaks kohe kinni. Ma ei palu, et riigitelevisioon räägiks ainult tõtt.
Ma palun üht: andke Eestile veel üks võimalus. See on meie kodu ja teist ei tule.
https://www.youtube.com/watch?v=NKCzTRdRCaY
Ivan Makarov