EKRE poliitikutest Evelin ja Anti Poolametsast on saanud tuulikuvastase võitluse sümbolid. Nad on korraldanud paljudes kohtades üle Eestimaa rahvakohtumisi, kus on rääkinud hiiglaslike tuuleparkide ohtudest inimese tervisele, loodusele ja elukeskkonnale. Evelinil on Vinni vallavolikogu esimehena ka vahetu kokkupuude tuuleärikate surve ja kohtuvaidlustega.
Paljude omavalitsuste otsused lõpetada tuuleparkide eriplaneeringud näitavad, et kogukondadel on jõudu. Põltsamaal läbis kohalike elanike eestvedamisel ja juristide toel koostatud tuulepargivastane eelnõu 19. augustil teise lugemise ning volikogu otsustas eriplaneeringu lõpetada.
Kuid kas see tähendab, et Põltsamaa on hiigeltuulikutest pääsenud? Paraku mitte. Sama on kogenud Vinni vald Lääne-Virumaal: kui volikogu jättis tuulealade detailplaneeringud algatamata, kaebasid arendajad (Sustainable Investments OÜ ja TMV Green OÜ) otsused kohtusse ning kohus need tühistas.
Sarnane olukord tekkis Haljala vallas. Kui volikogu lõpetas hübriidpargi planeeringu, teatas arendaja, et vaidlustab otsuse kohtus. Haljala volikogu rõhutas seejuures: „Avalik huvi taastuvenergia tootmiseks ei ole ülimuslik. Sama kaalukas on avalik huvi säilitada Haljala looduslähedase elu- ja puhkekeskkonnana Lahemaa rahvuspargi vaimus.“
Kohaliku otsustusõiguse alus
Planeerimisseaduse § 128 annab KOVile selge volituse jätta detailplaneering algatamata eelkõige juhul, kui leidub muu ülekaalukas avalikul huvil põhinev põhjus või kui planeeringu elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive. Sõna „eelkõige“ tähendab, et põhjused ei piirdu loeteluga – ka vastuolu valla arengukava või ruumilise visiooniga on legitiimne alus. Kui valla strateegilistes dokumentides pole tuuleenergeetikat üldse ette nähtud või kui on seatud prioriteediks maastike, pärandkultuuri ja rohevõrgustiku hoidmine, siis ei saa tuuleparkide massiline rajamine olla „vaikimisi“ kooskõlas valla eesmärkidega.
Tuulearenduste eesmärk ei tohi olla „iga hinna eest megavatid“. Omavalitsuse esimene kohustus on kaitsta kohalikku avalikku huvi – linna- või maastikuvaadet, külade sidusust, kogukondade kodurahu, koolide ja hoolekandeasutuste mõjutsoone ning kohaliku ettevõtluse (sh turism, põllumajandus) jätkusuutlikkust. Need ei ole tunnetuslikud „emotsioonid“, vaid planeerimisotsuste tegelik sisu.
Tööstusmaastiku pealetung
Tuugeneid reklaamitakse kui „rohelist tulevikku“, ent reaalses ruumis muudavad need looduskaunid paigad tööstusmaastikuks. Küla või aleviku siluett, kirikutornide ja mõisakomplekside vaated, põldude ja metsaservade rütm ei ole juhuslikud pildid, vaid kohaliku identiteedi kandjad. 250–300 meetri kõrgused tööstusseadmed koos taristuga (alajaamad, kõrgepingeliinid, ligipääsuteed, karjäärid) loovad uue tööstusmaastiku, mis surub ajaloolise ja loodusliku kihistuse tahaplaanile.
See mõjutab otseselt:
• elukeskkonna kvaliteeti (müra, vilkumine, varjutus, visuaalne dominantsus),
• kinnisvaraturgu (nõudlus väheneb, hinnad langevad),
• turismi ja puhkemajandust (mõisad, rahvuspargid, pärandmaastikud),
• kogukonna sidusust (lahkhelid, kolimissurve, „vaikne hääletus“ jalgadega).
Kui vallal on arengukavas seatud eesmärgiks loodus- ja kultuuripärandi hoidmine, siis on tuugenitööstus nende põhimõtetega otseses vastuolus. Üksikud leevendusmeetmed, näiteks tuulikute arvu vähendamine, ei muuda tervikpilti, kui mõju on kumulatiivne ja pöördumatu.
Detailplaneeringuid algatatakse väitega, et arendaja „tahab vaid uurida“. See on teadlik eksitamine. Detailplaneering on ehitamise esimene siduv samm, kus fikseeritakse ehitusõigus, hoonestusalad, tuulikute arv ja kõrgus ning teede ja tehnovõrkude asukohad. Kui detailplaneering kehtestatakse, on vaidlus juba „teises faasis“. Iga hilisem tagasipööre tähendab suuremaid vaidluskulusid ja kahjustab KOV finantsvõimekust.
Arutelud takerduvad sageli väitesse: „müra jääb normidesse, infraheli pole tõestatud“. Riigikohus on aga rõhutanud, et püsiv müra kahjustab psüühilist heaolu. Eestis puudub sõltumatu, tuugenite uutele kõrgustele vastav metoodika infraheli, vibratsiooni ja varjutuse tervisemõjude hindamiseks. Kuni teaduslik kindlus puudub, peab omavalitsus lähtuma ettevaatusprintsiibist – mitte kahjustama elanike unerežiimi või vaimset tervist.
Vale riskijaotus
Arendajad pakuvad KOVidele „tuulikutasu“ ja räägivad töökohtadest. Kuid üksiku tuluartikli kõrvale tuleb panna kogukulu: maastiku ja turismi mainekahju, kinnisvara hinnalangus, teede hooldus, elukvaliteedi kadu, tulevased demonteerimiskulud (0,5–1 mln eurot tuuliku kohta) ja jäätmeprobleem (labad, ohtlik jääde). Kui arendaja ettevõte satub raskustesse, jääb kõik vallale. See ei ole vastutustundlik riskijaotus.
Omavalitsused on jäänud hätta vaidluses arendajatega nii tingimuste seadmise kui menetlustega. Praegu dikteerib arendaja suuresti menetluskäigu, kuna tema maksab ja tellib keskkonnamõjude hindamise, eksperdid ja avalikud koosolekud. Tööstuslikke tuuleparke toetav Reformierakonna valitsus on teadlikult tekitanud olukorra, kus rahvas ja volikogud ei taha tuulikumonstrumeid, ent äri ja raha on saanud poliitilise õnnistuse. Kui inimesed vastu hakkavad, ähvardab neid kohus – kas rahalise karistuse või otsusega, mis sunnib arendustega leppima.
Vajalikud sammud
Omavalitsused peavad varakult paika panema tingimusliku lävendipaketi: müra, varjutuse, infraheli, vibratsiooni, maastikumõju, loodusväärtused, kinnisvaraturu mõju, asustuse tihendus jne. Samas ei toeta neid tingimusi seadusraamistik, sest näiteks varjutuse ja vibratsiooni suhtes puuduvad üldse normid.
Seetõttu on väga oluline, et volikogudesse valitaks inimesed, kes seisavad tuulearenduste vastu.
Eestisse kavandatakse enam kui tuhat tuulikut koguvõimsusega kordades üle meie keskmise tarbimise. Probleem pole üksnes võimsuse planeerimises, vaid ruumilises koondumises väikeste omavalitsuste territooriumile. Kui muudame ulatuslikud maa-alad tööstusliku energiatootmise tsooniks, muudame sunnitult ka kohalikku eluviisi. See ei ole tasakaalustatud valik.
Lisaks on tuule tootlikkus Eestis napp ja ebapüsiv, salvestusvõimekus puudulik ja sõltuvus välistest turgudest suur. „Energiajulgeoleku“ loosungi taha ei tohi peita planeerimisriske, mis maandatakse KOV ja elanike arvelt. Kõik pooled peaksid arvestama, et „suures maailmas“ on tuulevaimustus otsa saamas ning nendega seotud ohte ja negatiivseid tagajärgi teadvustatakse üha enam. Eesti entusiasm tuuleparkide rajamiseks võib anda valusa tagasilöögi, kui jääme tarbetute, kallite ja raskelt demonteeritavate monstrumitega hätta.
Mida omavalitsus saab teha?
1. Kehtestada KOV tasandil raamotsus, mis seab tuulearendustele lävendipaketid (müra, infraheli, varjutus, kaugus asustustest, kõrgus, maastikuline sobivus, kumulatiivne mõju).
2. Kehtestada tõendamisnorm: arendaja peab esitama sõltumatu ekspertiisi; KOV tellib kahtluse korral vastuekspertiisi.
3. Sätestada demonteerimiskohustus ja rahaline tagatis iga tuuliku kohta (hüpoteek, pangagarantii) koos jäätmekäitluse plaaniga.
4. Tagada päris kaasamine – mitte formaalsed infopäevad, vaid arutelud, kus mõju kitsaskohti ei pühita vaiba alla.
5. Planeerida ruumiline puhver väärtusmaastike, mõisakomplekside, kaitsealade ja rohevõrgustiku ümber.
6. Korraldada kogukonnareferendum suurprojektide puhul – kohalik mandaat välistab hilisema väite „häälekast vähemusest“.
Tuuleparkide teema ei ole pelgalt kilovattidest – see on küsimus, kus ja kuidas me elada tahame. Omavalitsus, mis kaitseb oma maastikku, kodurahu ja pärandit, ei ole „arenguvaenulik“. Vastupidi – ta on oma elanike esindaja, mitte välismaiste äriplaanide täideviija.
Meil on õigus ja kohustus öelda „ei“, kui kaalul on kohaliku identiteedi püsimine. Ja kui öeldakse „jah“, siis ainult tingimustel, mis tagavad, et inimene ja kodu ei jää tööstusmaastiku varju.
Eestit ei tohi muuta tuuletööstuse kolooniaks. Eesti vajab tugevaid kogukondi, terveid inimesi ja elukeskkonda, mille üle uhkust tunda. Omavalitsuste töö on seda hoida – ja selle töö nimi on vastutustundlik planeerimine.
EKRE ei luba muuta Eestit tuuletööstuse kolooniaks.
Valimistel tuleb ka teistel erakondadel ja valimisliitudel lõpetada udujutt ning öelda ausalt, kas nad toetavad tuuleparkide massilist rajamist või mitte. Valija väärib selgust.