11.03.2019
POLIITIKA
Riigikogu liige Anti Poolamets on peatselt ilmuva raamatu „Salajane migratsiooniplaan“ kirjastaja. See raamat kirjeldab põhjalikult, kuidas ülirikaste fondide nagu George Sorose võrgustikud, kavalad poliitikute ja mitme rahvusvahelise organisatsiooni juhtimisel teadlikult arengumaadest pärit sisserände abil Euroopat lammutatakse.
Anti Poolamets, kuidas lühidalt kokku võtta pagulaste ja rändeleppe mõju Eestile ja lääneriikidele?
Lääne-Euroopa jõuluturud näevad juba mitu aastat välja justkui pioneeripataljoni harjutusväljakud – betoonplokkide read, mille taga jõuluvana ja lapsed vanu kombeid harrastavad. Neile, kes ohu eest hoiatavad, on kleebitud hulk silte – vihakõneleja ja hirmutajad. Mis sest, et ÜRO rändelepingu vastu on ülekaalukas osa valijaid ning mitte ainult EKRE omad. Miskipärast kartelliparteid oma valijate häält ei kuula.
Isegi sotsiaaldemokraatide read on seetõttu hakanud hõrenema ja mõne päevaga peale ÜRO rändelepingu allkirjastamist ja Indrek Tarandi häbiväärset laamendamist oli neil 22 väljaastujat. Kunagi õpetajate palgast rääkinud sotsid on nüüd hoopis moslemitest migrantide eestkõnelejad. See, et sotside eestvedamisel ülistatakse ajalehe esikülgedel moslemipagulasi, leitakse neile tasuta eluase ja pika nimekirja jagu muid hüvesid on sügavalt ebaeetiline oma rahva suhtes.
Sel ajal, kui härrassotsid Ossinovski ja Mikser nõuavad Aafrikale ja Aasiale arenguabi andmist „jõuka“ Eesti arvel, istuvad paljud meie pered külmas kodus ja pensionärid vaatavad, kuidas ots-otsaga kokku tulla.
Äsja teatati, et Ossinovski abikaasa Triinu Ossinovski veab projekti elektrijaama tegemiseks Birmasse. Tuletan meelde, kuidas minu kodu ligidal Vinni vallas, Rohu külas lasterikas pere sisse põles, sest 200 eurose elektrivõla tõttu elasid nad küünlavalgel.
Need, kes laulva revolutsiooni ajal hüüdsid „peatagem Lasnamäe!”, ei lase end nii lihtsalt eksitada. Rändelepe, mis on lausa ood migratsioonile, annab arengumaalastele üksnes privileege juurde.
Üksikasjalik tekst, mille vigadest kubisevat tõlget said nii Riigikogu liikmed, kui rahvas lugeda alles viimasel hetkel, hägustab veelgi piire illegaalse ja legaalse migratsiooni vahel. Lääneriigid saavad selle lepinguga kaela pika nimekirja kohustusi, millest peamiseks on avada oma rahva jaoks loodud jõukus miljonitele ränduritele, kes tahavad Lääne sotsiaalabist viimast võtta.
Leping on kui Aafrika diktaatorite unelm, kes oma ülerahvastatud maalt osa inimesi läände ülalpidamisele annavad. Vastu pole lääneriikidel midagi saada ning pinged peale aastaid kestnud miljonite pagulaste sissemarssi on tõusmas haripunkti. Terroritegude jätkumine on Lääne-Euroopa letargiast üles äratanud. Itaalia uus valitsus lõi korra majja ja lõpetas üle Vahemere toimuva nimkaubanduse.
Ent Hispaania vasakpoolsed tõmbasid ukse pärani ning kümned tuhanded Aafrika-araabia rändurid voolavad teist teed pidi Euroopasse.
Eesti valitsuse otsus rändeleppele heakskiit anda saab Strasbourgis hukkunute taustal sünge varjundi. Kui Belgias viis rändepakti toetamine flaami rahvuslaste partei „Uus-Flaami Allianss” valitsusest lahkumiseni, siis IRL jätkas kahepalgelist mängu, jättes katuserahade taevamanna pärast kasutamata võimaluse sirge seljaga valitsusest minema kõndida.
ÜRO rändelepingu vastuvõtmise protsess oli silmapaistvalt ebademokraatlik. Milles see väljendus?
Tegu on väga pika ja detailse dokumendiga, mille ametlikuks nimeks on „Globaalne raamistik ohutu, korrastatud ja reeglipärase rände jaoks“- lühidalt öeldes „globaalne ränderaamistik“.
„Globaalse ränderaamistiku“ lõplik tekst valmis 13. juulil 2018. aastal. Juba 10.–11. detsembril hääletati Marrakechis lepingu vastuvõtmise üle. ÜRO Peaassamblee võttis 19. detsembril selle ametlikult vastu.
Lepingutekstide valmimise lühike periood ja tõlke valmimine alles peale korduvat nõudmist näitab, kuidas taheti ninapidi vedada mitte üksnes rahvast, vaid ka parlamendi liikmeid. Nii pidid isegi parlamendisaadikud leppima ingliskeelse tekstiga.
Välisministeeriumi veebilehel avaldatud informatsiooni kvaliteet oli pehmelt öeldes eksitav. Ka meediakanalid vaikisid alguses nagu kokkulepitult. Kui lõpuks aruteluks läks, siis ei pidanud lepingut läbisuruvad erakonnad seda oma vabal tahtel, vaid neid algatasid üksikisikud, näiteks advokaat Helen Hääl sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses ning Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Riigikogus, kutsudes inimesi salatseva rändeleppe läbisurumise vastu meelt avaldama.
Kui tekstidest olid lõpuks tõlked valmis, selgus, et kõige tähtsam siduv sõna „Globaalses ränderaamistikus“, nimelt „kohustus“ (seda kasutatakse tekstis 86 korda) on eestikeelses tekstis tõlgitud kui „pühendumine“. Tegelikult kehtib ikkagi teksti ingliskeelne lõppversioon, mitte Eesti välisministeeriumi pehmendatud versioon. On selge, et leppe läbisurujad ei näinud Eestis vähimalgi määral vaeva, et migratsioonikava oleks rahvale teada ja arusaadav.
Siit-sealt tuleb juba uudiseid, et rändepakti on hakatud samm-sammult ellu viima, kuigi enne allkirjastamist teatati, et see ei seo meid kuidagi. Kas on näiteid, kuidas lepingut rakendatakse?
Marrakechi rändepakti vari on tõusmas kõigi seda heaks kiitnud riikide kohale ka sõnavabaduse ahistamise kaudu. Näiteks käivitas ÜRO peasekretär António Guterres uue üleilmse strateegia vihakõne vastu, mis olevat tema sõnul “mürgitamas” debatti rände teemal. Antonio Guterres unustas ütlemata, et kogu rändepakt on suunatud nõudele, et sihtriigid peavad oma ühiskonna migrantide järgi ümber kujundama. Guterres kuulutas strateegia välja ÜRO inimõiguste nõukogus, kampaaniat hakkab juhtima peasekretäri erinõunik Adama Dieng, kes “kujundab süsteemi tasandi strateegia ja esitab globaalse tegevuskava vihkamiskõnega võitlemiseks.”
See pole midagi muud, kui moodne tsensuur, mis peab maha suruma kriitika ja vaba mõttevahetuse ning takistama migratsiooniründe alla jäänud rahvaste ohust arusaamist. ÜRO peasekretär on teadlikult vastu Euroopa riikide soovile kaitsta oma traditsioonilist ühiskonda repressiivse rändesurve eest, mida suunavad vasakliberaalid.
Tõenäoliselt on Guterresi plaan üks osa Euroopa avaliku ruumi suukorvistamisest enne Euroopa Parlamendi valimisi. Peamiselt diktatuuririikidest koosnev ÜRO hakkab üha enam näitama oma ebademokraatlikku ideoloogilist palet. Seal on ju enamuses riigid, kes kannatavad ülerahvastatuse all ning sooviksid hulga inimesi suunata teistesse riikidesse, kes neid ühtlasi ülal peaksid. Sellega saavutatakse kaks eesmärki korraga – levitades ühtlasi oma usundit ja ideoloogiat lääneriikidesse.
Millise tähenduse annaksid möödunud jõulude paiku Strasbourgis toimunud jõuluturu rünnakule?
Tint Marrakechi rändelepingul polnud veel kuivadagi jõudnud, kui see jõhker terrorirünnak Strasbourgi jõuluturu juures aset leidis. Eestlane Silver Perli oli 20 meetri kaugusel kaupluse ees, kui 29-aastane Strasbourgis südinud ja kasvanud Cherif Chekatt hüüdis „Allah akbar”, ragisesid lasud ning surma sai kolm ja haavata kaksteist inimest.
Euroametnik Mihkel Allik ostles kõrvalasuvas poes, enne kui ta tagaruumi peitu tõmmati.
Millist kaitset meie oma poliitikutelt terrorismiohu vastu saame? Mikser teatas rutiinselt, et ebainimlikel vägivallategudel ei saa olla meie ühiskonnas kohta, ent nõuab samal ajal rändeleppe abiga uut islamimigrantide tulekut. Urmas Paet kuulutas, et terrorism on „elujõuline” ning Reformierakond puges Riigikogus toimunud rändeleppe hääletuse ajaks kabinettidesse peitu.
Politseiamet teatas, et Tallinna jõuluturg võetakse tugevdatud kaitse alla. KAPO ütles, et oht on jätkuvalt madal. Ometi on Soome kaitsepolitsei kindlaks teinud, et potentsiaalsete terroristide hulk on seal tõusnud 370-le. Suurimat ohtu kujutavad üksi tegutsejad, kes on saanud motivatsiooni radikaalsest islamipropagandast.
Miks ei võiks „üksikule hundile” tulla pähe mõte, et rikume ära uskmatute elu Tallinnas, Euroopa kõige ilusamal jõuluturul? Me ei tea loomulikult ka Vao või Vägeva pagulaskeskustes olevate võõramaalaste tegelikku tausta. Igaühele politseinikku sappa ei pane. Ka Strasbourgi tulistaja oli politsei ammune tuttav ning radikaliseerunud moslemite nimekirjas.
Kas EKRE suudaks siiski sellele lepingule pidurit tõmmata, kui valitsus oma otsuse kord juba langetas?
EKRE on teinud omalt poolt kõik, et hoiatada arengumaadest tuleneva migratsiooni ja sellega seotud terrorismi ohtude eest. Üks tähtsamaid demokraatlikke tööriistu selleks on meeleavalduste pidamine.
Stenbocki maja ja Toompea lossi ees lugesin novembris toimunud meeleavaldusel ette jahmatavaid lõike ÜRO rändelepingust ning võrdlesin olukorda ENSV ja venestamisega. Paralleelid nõukogude õõnsate, internatsionalismi ülistavate loosungitega on ilmsed.
Teine ja peamine viis on oma valijate tahet Riigikogus teostada. Me saame asju mõjutada nii opositsioonist kui valitsuses olles. Opositsioonis olles algatasime kvoodipagulasi vastustava allkirjakampaania. 40 000 allkirjaga kasti andsin ise Riigikogu esimehele üle. See oli suur hetk, sest tundsin, et rahvas on valetamisele ja valelikule poliitikale julgelt vastu hakanud.
Me ei tea, mis ootab edaspidi tõkete taha varjunud jõuluootel eurooplasi. Vao ja Vägeva küla meil juba on. Üks terrorirünnakus hukkunu samuti. Ta oli koolipoiss, kes oli Prantsusmaal Nizzas puhkusel, kui veoautoga rahvamassi sõitnud terrorist tappis kümneid inimesi ja haavas veel kümneid.
Mina teen omalt poolt kõik, et Eesti jõulud ei toimuks betoonmüüride taga.