Neljapäeval toimus Riigikogus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Tuuletööstuse pahupoolest” arutelu, millel esines ettekandega ka EKRE Riigikogu saadik Anti Poolamets.
Anti Poolamets: “Kuulasin Mario (reformierakondlane Mario Kivistik – toim.) ettekannet. Jah. Ta rääkis, et ettekandjatel olevat olnud absurdseid väiteid. Aga mina ütlen, härra Kadastik, kas tervisemurede naeruvääristamine on absurdne? Naeruvääristasite ettekandjat. Te ei ole isegi suvatsenud ju jälgida sedagi, millised kaebused tulevad Sopi-Tootsi tuulepargist. Mina olen neid oma silmaga üle vaadanud. Kui need ei ole kaebused, kui need ei ole asjad, millega tuleks tegeleda, siis millega veel tuleks tegeleda?
Kui me räägime kvaliteedist, kvaliteetsest debatist, ma toon ainult ühe näite. Alles see oli, kui Euroopa Komisjon andis meile riigiabi loa: tehke, tehke endale siis need tuulepargid! Aga kõik oli niivõrd lappamas, isegi Rahandusministeerium ei suutnud – ei suutnud! – normaalset arvutust teha. See oli kõik jää peal, see oli kõik ülimalt nõrk, haletsusväärne. Juttu oli miljarditest, aga millised olid arvutused? Vaat see on absurdne, et ministeeriumi tasemel puuduvad analüüsid, puuduvad arutelud. Ja te peate ise tunnistama, et see kõik läks lappama. Te panite selle seisma – põhjuseid ju pidi olema –, kuigi Euroopa Komisjon oli riigiabi loa andnud. See on kindel näide.
Aga 2,6 miljardit – sellest ei pea ju teie arvates arutlema. See on tegelikult üks Eesti riigi suurimaid investeeringuid, mis läheb valesse kohta, aga see raha võetakse Eesti rahvalt, sõna otseses mõttes kooritakse. Mis seal salata, nii valelikku ja mütomaanlikku info levikut, kui me selle tuugenipoliitikaga seoses näeme – midagi sarnast muidugi on 150 sooga seotud. Sellist nonsenssi ilmselt isegi Nõukogude aparatšikud ei suutnud korralikult välja mõelda, 150 sugu jäi neist mõnevõrra eemale.
Ehk siis jõutakse järgi Nõukogude valetamismasinale. Seda ma võin küll kinnitada: Nõukogude valetamismasin on kohal, siinsamas nähtav ja kuuldav kogu selle rohepöördega seoses. Meenutab kõiki neid Hruštšovi-aegseid hullumeelseid kampaaniaid, mis lõpetavad pankrotiga. Vältimatu! Ja see vältimatus on juba näha.
Isegi kui Euroopa Liidu mütomaanid selle kampaaniaga jätkavad, meie Euroopa kallima energiakampaaniaga, siis USA-s on juhe välja tõmmatud ja tegeletakse terve mõistuse taastamisega. See garanteerib, et rohepööre lõpeb. Ja see on ka kõigile lohutuseks, et kahjusid me kanname sadades miljonites, võib-olla isegi miljardites, aga äkki EKRE ja teised terve mõistuse kandjad suudavad järgmise miljardi ära päästa ja Eesti maksumaksjale tagasi anda. Nii nagu kommunismi ajal me kandsime üüratu kahju, siiamaani taastame tegelikult tekitatud kahjusid.
Aga kui me vaatame ümberringi, siis suur osa Eestist on plaanitud ehitada tööstuspiirkonnaks ja samal ajal karikatuursel moel investeeritakse 40, 50, 60 miljonit soode taastamisse. Kas pole silmakirjalik? Ja siis võetakse meilt pärandmaastikud ära just seal, kuhu inimesed on läinud elama looduslähedase elu pärast või jäänud sinna elama. Tegelikult isegi algab ka migratsioon, algab lahkumine oma kodupaikadest. Nii kaugele on selle tuugenirumalusega asjad viidud.
Võtame Vinni valla. Täna planeeritakse sinna 150 hiigeltuulikut, igaüks kuni 300 meetri kõrgune. Üks looduskaunimaid valdu! Aga selliseid on ju palju. Saaremaa merealad, Liivi laht – kõik on täis moodsat tuugenitööstust. Nendele lisanduvad alajaamad, akupargid, kõrgepingeliinid, hooldusteed ja muu taristu, mis muudavad kõike. See ei ole ju mõistlik ega tasakaalustatud areng. Tegu on ulatusliku industrialiseerimisega.
Aga teistpidi võiks öelda, et ta on ka deindustrialiseerimine, sest hävitatakse toimiv tööstus, hävitatakse ülikõrge elektri hinnaga toimivat majandust, suur hulk ettevõtteid. Aga teisalt, need tüükad, mis pärast tuugenifirmade pankrotti jäävad nendesse omavalitsustesse, need peab ära koristama omavalitsus.
Tuugenite demonteerimise hinnad ulatuvad miljonitesse, mis tähendab, et omavalitsused võivad minna pankrotti. Kui Vinni vallas näiteks pead demonteerima 150 tuulikut ja igaühe demonteerimise hind on 2 miljonit, kes siis kulud kannab? Isegi riigil tekib raskusi nende kulude kandmisega, peab laenu võtma, et kogu seda jama likvideerida.
Eestis ei ole kehtivaid normatiivakte – me nägime seda ettekannetest –, mis suudaksid adekvaatselt reageerida kaasaegsete hiigeltuulikute mõjudele. Me näeme ju, et meretuulikud on nagu mingid ulmefilmi tegelased kõndinud maismaale, rüüstavad ära meie kogu ajaloolise maastiku.
Mul ei ole sõnu lihtsalt. Olen ka muinsuskaitseinimene ja mulle on mõistatuslik, miks keegi ei võitle selle eest, kui meie pärandmaastikud hävitatakse nelja-viie-kuue aastaga. Õnneks on inimesed, kes seisavad oma kogukondade eest ja on kohapeal näinud, kuidas asjad lagunevad. Täna nad siin esinesid ja seda oli hea kuulata. See teema ei ole lihtsalt EKRE asi, see on kõigi asi, kas me kaotame oma pärandmaastiku, kas meil on Euroopa kõige kallim elekter, kas meie ettevõtted tulevad toime, kas kodumajapidamised tulevad toime. See on kõige suurem riiklik küsimus praegu koos kaitse arendamisega. Aga siin me kuuleme lihtsalt demagoogilisi heietusi.
Igal juhul, täna on näiteks Vinni vald kaevatud kohtusse ja peab kaitsma ennast tuugeniärikate eest, kes nõuavad neilt raha selle eest, et vald otsustas kaitsta oma inimeste huve. Ja Kose vallas minu teada küsitakse miljonit selle eest, et vald lükkas tagasi nõudmisi. Ja ma tean ka seda, et minister Keldo tahab ära võtta kohalikelt omavalitsustelt õiguse otsustustes osaleda. Vaat see ongi demokraatia Reformierakonna moodi: kui ei otsustata õigesti, võtame kõik õigused ära.”