EKRE tõlgendus Riigikogu liikmete julgeolekukontrolli läbimise vajalikkuse osas on olnud, et juhul, kui NATO luba ei taotleta, ei ole vaja ka Riigikaitsekomisjoni liikmetel eraldi julgeolekukontrolli läbida. Varasem praktika on seda võimaldanud.
Mina ei pea heaks riigiõiguslikuks praktikaks seda, et täitevvõimu esindajad hakkavad seadusandliku võimu esindajate üle väga ulatuslikku kontrolli teostama. Näiteks Soome õiguslik arusaam ei võimalda sellist täitevvõimu ja julgeolekuasutuste sekkumist seadusandjate tegevusse, mistõttu Eduskunta Riigikaitsekomisjoni liikmed ei pea vastavat protseduuri läbima. Sama kehtib ka Soome parlamendi julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni liikmete kohta.
Eestis on julgeolekuasutused seadusandliku võimu töösse väga negatiivsel moel sekkunud. Viimasel hetkel abielureferendumi läbikukutamine kaitsepolitsei ja prokuratuuri tegevusega on kõige raskem juhtum, mille suhtes oleks tulnud algatada uurimine. Kahjuks osutusid kõik järelevalvemehhanismid hambutuks. Tänaseks on endine Kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu ametist lahkunud ja muidugi laiutatakse siiani käsi – olevat juhus, et just üks päev enne referendumiotsuse langetamist tuldi lagedale Porto Franco teemalise kriminaalasjaga. See tõestab valusal moel, et julgeolekuasutuste üle järelevalve ei toimi. Nagu näha, leitakse halle tsoone, kus poliitikasse sekkuda.
Nimetatud juhtum tegi EKRE fraktsiooni väga murelikuks ning usaldus julgeolekuasutuste poliitilise erapooletuse osas sai tugevalt kannatada. Võib öelda, et just julgeolekuasutuste poolne referendumi manipuleerimine võimaldaski ühiskonda tugevalt lõhestanud kooseluseadust jõuga läbi suruda. Eelmine rahvahääletus toimus 2003 aastal. Tegu oleks olnud seega olnud üle 18 aasta esimese otsedemokraatia rakendamise võimalusega. Kui tuletada meelde, kuidas kaitsepolitsei Parvel Pruunsilla juhtumi puhul oma volitusi ületas, mis sai nüüd ka kohtus kriitilise hinnangu, on kahtlused julgeolekuasutuste erapoolikuse osas veelgi rohkem kinnitust saanud.
Samal ajal on pikk nimekiri juhtumeid, mille puhul lasti õiguskaitseorganite poolt otsad vette ning kõigil neil on seos Reformierakonnaga, olgu tegu Autorollo või Tallinna Sadama hiidkorruptsiooniga. Kas sellises olukorras peaksid needsamad asutused Riigikogu liikmete osas intensiivset järelevalvet ehk julgeolekukontrolli rakendama, on vägagi küsitav. Neid juhtumeid, mida julgeolekuasutuste suurte äpardustena meenutada, on õigupoolest palju, sealhulgas endiste KGBlaste KAPOsse värbamine, kes osutusid riigireeturiteks ja samal ajal aastaid tagasi alanud kius rahvuslaste suhtes, millise näitena tasub meelde tuletada, kuidas vabadusvõitlejad Mart Niklus, Kalju Mätik ja Bruno Javoiš Eesti-Läti piiril kinni peeti, kui need plaanisid Riias Läti Leegionäride päeval osaleda. Kuidas saab pärast kõiki neid rikkumisi kindel olla, et julgeolekuasutused seadusandjate isikuandmeid ei kuritarvita?
Samal ajal ootab Justiits- ja digiministeeriumis oma järge vihakõneseadus, mille abiga saaks rahvuskonservatiivset opositsiooni suukorvistada, sõnavabaduse kasutamise eest kriminaalkorras süüdi mõista. Kui ülaltpoolt likvideeritakse kõigi silme all meie põhiseaduslikke õigusi, kas siis peab naiivselt uskuma, et süvariigi pikk käsi jälle mõne seaduse vastuvõtmist ei seiska? Eestit nügitakse ebademokraatlikus suunas, kus ühel poliitilisel ideoloogial tahetakse poliitikas osalemist tsensuuriseaduse ähvardusel piirata.
Kui kümneleheküljeline julgeolekuankeet nõuab, et tuleb üles lugeda viimane kui üks sotsiaalmeedia lehekülg, mille isik on kunagi teinud, kas sealt ei leiaks ühtlasi mõnda „vihakõne“ alla kuuluvat ütlust LGBT „kogukonna“ või immigratsiooni kohta, mille abiga too inimene poliitikast kõrvaldada? Tean, et homoaktivistid on vihakõne malaka kasutamise tarbeks juba aastaid sotsiaalmeediast poliitikute ütlusi kogunud. Opositsiooni nurka surumiseks oleks vaja vaid kiiresti Brüsseli poolt nõutav vihakõneseadus vastu võtta ning lasta politsei ja kohtute abiga töö lõpuni viia. Ei maksa arvata, et tsensuuri rakendatakse üksnes kusagil kaugel. Kui seadus vastu võetakse, läheb vabaduste piiramine õlitatult nagu koroonakriisi ajal. Eesti on nende vahendite rakendamise abil teel üha ebademokraatlikuma riigi suunas.
Arvestades, kui valulikult meie võtmeliitlane USA suhtub sõnavabaduse ja valimisvabaduse allasurumisse, pole põhjust imestada, kui Eesti ei kuulu varsti nende riikide hulka, kellele soovitakse abikätt ulatada. Selle ärahoidmiseks tuleb sõnavabaduse vastased projektid lõpetada ning mõelda hoopis sellele, kuidas lõpuks riiki ennast põhiseadust täitma panna ning kuidas julgeolekuasutused tõhusale parlamentaarsele järelevalvele allutada.
EKRE poolt läksin Riigikaitsekomisjoni ka eeldusega, et on võimalik läbi viia hääletused komisjoni juhtide osas. Suurima opositsioonierakonna esindajana olid EKREl head võimalused saada Riigikaitsekomisjoni aseesimehe koht. Praegune Riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas nägi sellele kohale parimate kandidaatidena mind või Rene Kokka. Paraku Leo Kunnas kohalt tagasi ei astunud ning vastavaid hääletusi ei ole toimunud. Seetõttu on olnud ka tõenäoline, et minu Riigikaitsekomisjoni liikme staatus võib jääda ajutiseks.
Anti Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)