Esmaspäeval tegid EKRE saadikud justiitsministrile järelepärimise vanglate väljarentimise asjus ja Liisa Pakostalt kuuldud vastused ajasid paljusid kõnepulti, sealhulgas ka Anti Poolametsa.
“Sellise teema juures ei saa lihtsalt jääda mina mitte sõna võtmata. Ja ma mõtisklesin, mis selle taga õieti on, tullakse sellise plaaniga, mis on erakorraline, harjumatu, üllatav ja tundmatu. Samas esitletakse seda vangla äriplaani tohutu entusiasmiga, põlevate silmadega. Ma ei märganud, et minister oleks tõsiselt mõnda puudust ette toonud. Aga mu esimene mulje oli tõesti, et minister ongi meil olnud reeglina õhinapõhine. Kas ta müüb meile vanglaäri, kas ta müüb meile tsensuuriseadust või seda, et isa on mees ja ema on mees – vahet ei ole. Ikka õhinapõhiselt müüakse transinimesi, sooneutraalsust või suveräänsuse mahamüümist. See käib õhinapõhiselt.
Ometi ma näen siin mustrit. Ometi. Ja see muster on see, et ei valitsuse liikmed ega eriti justiitsminister ei saa aru, mis asi on riigi suveräänsus. Nad satuvad õhinasse kohe, kui kuulevad sõna “üleriigiline “ja “ülepiiriline”. Vaat siis löövad neil silmad särama. Muidugi on palju muid märksõnu, nagu LGTB või multikulti, ja neil löövad silmad särama. Nende visioon Eestist on põhiseadusvastane, täpselt vastupidine kui see, mis meil kirjas on, et Eesti on rahvusriik. Nad on õhinas ainult siis, kui saab seda lõhkuda või lammutada.
Ja see vanglate projekt on samasugune. Riigil ei tohi olla suveräänsust ju nende meelest. Me oleme nagu üks kunagise mingi üleliidulise süsteemi osa ja see tekitab vaimustust. Mäletate, olid üleliidulised tehased, üleliidulised ministeeriumid ja olid ka üleliidulised vanglad. Meie dissidendid istusid Mordvas, meie head esivanemad istusid Intas ja kaevasid seal sütt, mida praegu Putini oligarhid varastavad enda isiklikuks kasuks või Ukraina hävitamise huvides. See oli meie töö, mida meie sõjavangid või represseeritud seal pidid kandma.
Ja täiesti kriitikavabalt ei leita üles probleeme. Loomulikult, siin toodi need probleemid välja ja ainult mõned, sest ka meie jaoks on üllatus, et see asi on nii kaugele läinud. Nii et ma loodan, et ei hakata eksperimenteerima mingi Euroopa Siberi ehitamisega siiasamasse kena Eestimaa pinnale.
Tuletan ka meelde ajaloolist kogemust teistest riikidest. Kunagi vedas Suurbritannia oma vange Austraaliasse, enne seda vedasid nad oma vange USA-sse, ikka selleks, ikka samade argumentidega: oi, vanglad on täis, viime nad jalust ära, sest uued pätid tulevad ju peale, viime nad kusagile eest ära. Ja suveräänsus on üks põhiline argument, mille tõttu me ei saa muutuda Euroopa Siberiks.”