Kolmapäeval oli Riigikogus üks kellakeeramist puudutav eelnõu ja selle menetlemise käigus rääkis EKRE fraktsiooni saadik Anti Poolamets sellest, et Eesti on ühest liidust teise üle läinud, loovutades taas oma suveräänsuse.
Anti Poolamets: “Lugupeetud kolleegid! Mind hämmastab kiindumus üleliidulisse. See sõna on nii südamesse kasvanud paljudel rahvasaadikutel, et ma tunnen, et olen ajarännakul siin, tagasi selles ajas, kui siin oli Lenini bareljeef. Samamoodi kingitakse ära suveräänsust, kus aga saab. Brüssel nõuab. Brüssel nõuab! Milline elevus tuksub rinnus, kui Brüssel nõuab! Et saaks jälle kummardada ja koogutada!
Nii kurb kui see ka ei ole, kui need, kes on eestlaste võõraste ees kummardamist ja võõra võimu ees koogutamist välja toonud, siis see ei ole kusagile kadunud. Ja antud eelnõu on lihtsalt üks selle väljendus. Kõige dramaatilisem on muidugi suveräänsuse kadu. Kui meie rahvasaadikud kunagi siin saalis alustasid Nõukogude Liidu lammutamist suveräänsusdeklaratsiooniga, siis tegelikult on siin antud vastukäik. Kõik, mis on üleliiduline, küll see on äge.
Ma väga hästi mäletan seda arutelu, mis puudutas Moskva aega. Need argumendid olid õiged, räägiti tervisest, räägiti sellest, et me ise otsustame, me tahame vööndiaega, me ei taha kellakeeramist. Aga äkki need ununesid lihtsalt lihtlabaste argumentidega, et aga siis on ju tore Brüsseli lennukile kella seada. Äkki meie tublid diplomaadid jäävad lennukist maha.
Kas me siis oleme iseseisev riik või ei ole? Ja ma loen, et kõigis liiduvabariikides keeratakse samal ajal kella. Kas ei tule tuttav ette? Kas me ikka oleme suveräänne riik, kui te leiate ainult põhjusi, miks me ei saa midagi teha, sest lihtsalt ei saa? Suveräänne riik saab teha, mida ta tahab. Aga teie leiate põhjusi, miks ei saa.
Sama on rohepööre: käsu korras hävitatakse Eesti energiatööstus. Te leiate nagu teenijad kummardades alandlikult alati põhjuse, miks seda teha. Te olete suveräänsuse maha mänginud ja seda mängitakse veel ja veel ja veel. Te olete andnud tagurpidikäigu suveräänsusdeklaratsioonile. Massiimmigratsioonist ollakse lausa vaimustuses. Rohkem usbekke, kalmõkke! Täpselt sama, mida Nõukogude võim Karl Vaino ajal tegi. See paha hais on jälle tagasi.
Ma ei tea, miks teil puudub tõetunnetus. Aga te ei austa ka oma kogemust. “Peatagem Lasnamäe!” oli kunagi meie sõnum. Aga te toote siia getod. Tollest ei piisanud, nüüd te toote araabia getod siia maale, te toote konflikti islamiga. Nagu kaitsepolitsei peadirektor viimatisel kohtumisel ütles, kui islamiusulisi ka veel tuuakse, me ei halda seda ära, me ei suuda julgeolekut varsti tagada. Aga te toote, te toote Kesk-Aasiast ISIS-ega seotud inimesi siia!? See on üks mosaiigikild, kuidas te suveräänsust maha müüte.
Ma olin uhke tolleaegse Ülemnõukogu üle, kes suutis siin suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtta. Aga ma olen väga pettunud, et siin saalis ei suudeta austada Eesti rahva ja riigi suveräänsust. Olgu see massiimmigratsioon, olgu see kellakeeramine, olgu see lihtsate asjade üle otsustamine, mille puhul aina laiutatakse käsi: me ei saa, meil kästi, trahv tuleb. Hakkame käituma vaba rahvana, mitte teenijarahvana, nagu me 700 aastat olime.”