13.05.2026
Anti Poolamets.
EKRE saadik Anti Poolamets tõstatas kolmapäevases Riigikogu infotunnis üles küsimuse selle kohta, kas Tartu rahust loobumine on Kristen Michali valitsuse ametlik poliitika.
Anti Poolamets: “Lugupeetud peaminister! Küllap olete ise ka sellise kummalise, hämmastava intsidendi tunnistaja olnud ja lugenud, kuidas Haridusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson vastas Muinsuskaitse Seltsi ettepanekule tähistada Tartu rahu riikliku tähtpäevana järgmiselt: “Tartu rahu on otseselt seotud Eesti võiduga Vabadussõjas ning selle tõlgendamine võib mõnele osale elanikkonnast mõjuda keeruliselt, kui rõhuasetus asetub üksnes vastasseisule. Just seetõttu on oluline, et selle tähtpäeva sisu ja tähendus oleksid lahti seletatud tasakaalukalt, ajalooliselt täpselt ja kõiki ühiskonnagruppe kaasavalt.” Vaat sellise vastuse saatis ta Muinsuskaitse Seltsile otse teie valitsuse ministrile alluvast ministeeriumist.
Esimesel pilgul võtab jällegi olukord sõnatuks, see on sügavalt muret tekitav. Meil ei ole ju Putini propagandat vaja kuskilt piiri tagant, kui enda ministeeriumi ametnik häbeneb Tartu rahu, vabandab Vabadussõja võidu eest, mõtleb välja, kuidas Putini-meelsete jaoks välja vabandada, et meil ikkagi oli Vabadussõja võit. Ehk siis, mis see reaktsioon on olnud? Minister ütles, et tema sellega nagu nõus ei ole. Minu meelest on olukord nii halb, et selliste teadmiste või arusaamadega ametnikud esiteks ei tohiks üldse sattuda ministeeriumisse, sest nad ei kvalifitseeru lihtsalt. Ja see vastus on kordades hämmastavam. Kuidas teie sellesse olukorda suhtute ja kas teie toetaksite Tartu rahu riikliku aastapäevana tähistamist?”
Kuna peaminister oma õigustustes lihtsalt hämas, siis kordas Anti Poolamets üle: “Te lugesite nüüd lihtsalt haridusministri kommentaari ette. Aga minu meelest võiks teil palju rohkem oma seisukohta olla, sest see tegelikult tekitas suurt resonantsi rahva hulgas. Ehk me oleme jõudnud sellesse faasi, kus me kuuleme kõrgelt ametnikult – muide, ta on veel keelepoliitika osakonna juht, kes peaks võitlema eesti keele positsiooni nimel, et mitte-eestikeelsed elanikud õpiksid eesti keelt. Ta on kuskilt omandanud lausa sihukese häbiväärse, alistuva, allaandva hoiaku, putinistliku ideoloogia eest täieliku kapituleerumise. Igal juhul mina ootaks teilt nüüd selle peale rohkem kui mokaotsast ministri tsiteerimist. Midagi peab ette võtma.
Esiteks, meie ajalooharidusega on järelikult ka midagi viltu. Teiseks, ma tean, kui palju vene koolides ikkagi manipuleeritakse Eesti ajaloo tundides. Nii mõnigi õpetaja libiseb meile, Eesti riigile olulistest teemadest kuidagi üle, selgitab neid tagurpidiselt, nii-öelda putinistlikult või okupatsiooni vaatekohalt. Ehk siis see praegune olukord indikeerib, et kuskil on midagi väga liimist lahti kui meie enda kõrged ametnikud, mitte mõni Narva pensionär ei arva enam niimoodi, et Vabadussõda on vaat et kohati piinlik sündmus, et läheme vabandust putinistide ees, leninistide ees – ärme unustame, et Lenin oli siis Nõukogude riigijuht ja Lev Trotski sõjaväe juht, kui me Vabadussõja võidu saavutasime. Aga nüüd siis hakkavad ametnikud Lenini ees, sisuliselt Lenini ees vabandusi otsima, et kuidas nüüd nii juhtus, et me päästsime Eesti kommunismi raudsest haardest.
Ma ikkagi küsin veel, kas meil oleks parandamisruumi oma ajalooõppes ja kas te võiksite seda asja tõsisemalt ette võtta?”