05.01.2023
Rakvere Vabadussõja ausammas
Eile meenutasime Tallinnas Vabadussõja relvarahu aastapäeva. Relvarahu tähendust aitab mõista see, kui lähedal olime hävingule veel aasta enne ehk 1919. aasta jaanuari alguses.
Toonane olukord oli üsna sarnane tänavuse Kiievi ründamisega, kus vastane peatati Kiievi eeslinnades. 1919. aastal pandi Punaarmee seisma üksnes 44 km kaugusel Tallinnast.
Lisan postitusse Valdo Prausti tehtud ülevaate Kehra lahingust. Seda lugedes on kõhe tunne, kui juuksekarva otsas kõik tookord oli. Kui Eesti ei oleks saanud sõjas jalgu alla, ei oleks ka Läti punaste võimu alt pääsenud. Kindlasti oleks mõju ulatunud Leeduni, kelle Vabadussõjas olid asjad mitu korda katkemise peal. Eesti ei oleks ilma 4. jaanuaril alguse saanud võiduka vastupealetungita saanud 20. aastast ajapikendust…
Valdo Praust: „Täna 104 aastat tagasi, 4. jaanuaril 1919, toimus Vabadussõja kõige olulisem murdelahing – Kehra lahing, kus soomusrongi nr 1 võidust sai alguse Eesti Rahvaväe edu Vabadussõjas. Kehra lahing toimus Kehrast 5 kilomeetrit idas väikese Arudevahe talu metsalagendikul, Tallinnast raudteed pidi 44 km kaugusel. Soomusrong nr 1 lõi koos oma dessantüksustega metsalagendikul puhkenud ootamatu kohtumislahingu tulemusena puruks ja taganema Tartu kommunistliku polgu mitusada võitlejat, kes olid tungimas parajasti Kehra poole.
Eesti Rahvaväe võit oli täielik – punaste poolel oli umbes 30-80 langenut (täpsed andmed pole teada, käibivad erinevad numbrid), soomusronglaste hulgas kaotusi polnud. Tõenäoliselt kasutasid punased pealetungiks ära momenti, mil nende luure andis teada, et Kehras soomusronge pole, sest soomusrong nr 2 läks Raasikule vett võtma, nr 1 oli aga Tallinnas remondis. Äsja remonditud soomusrong nr 1 Anton Irve juhtimisel sõitis aga just samal ajal Tallinnast rindele. Kehra jaamast (kus seis diviisi staabirong) saadeti soomusrong kohe edasi vaenlasele vastu.
Nii oli soomusrongi väljailmumine punastele ootamatu ja soomusrongi suurtüki- ja kuulipildujatuli tabas neid Arudevahe lagendikul tõenäoliselt rännak-kolonnis (kuigi ühes mälestuses on väidetud ka teisiti). Nii 1. diviisi staap kui ka Viru rinde staap asusid Kehra lahingu ajal Kehra jaamas, rindele väga ohtlikus (5 km) läheduses. Staabid jäeti sedavõrd rinde lähedusse olude sunnil, sest oli saadud andmeid, et kui staabirongid taganevad Raasiku jaama, saab see olema signaaliks bolševike suuremahulise mässu alguseks Tallinnas. Loomulikult oldi hädakorral ka valmis staabirongi kiirkorras tagasitõmbumiseks Raasikule, kui punaste pealetung Kehrale oleks tõesti edukas olnud. Nii võib öelda, et Kehra lahing päästis Tallinna langemise bolševike kätte üle noatera. Muuseas päev varem, 3. jaanuaril punaste kätte langenud Riias kasutasid bolševikud sama taktikat – päev enne Riia langemist alustasid sealgi bolševikud suurekaliibrilist mässu.
Tõenäoliselt poleks ka Tallinna reidil olnud Inglise laevad suutnud Tallinna langemist bolševike kätte ära hoida, sest ka Riia reidil nad ju olid, ent Riia kaotati vaatamata sellele bolševikele 3. jaanuaril. Kehra lahingu kaotuse järel tõmbasid punased oma väed kiiresti tagasi ning Eesti Rahvavägi hakkas jõudsalt edasi liikuma nii raudteed, kui maanteid pidi. Kehra lahingu auks nimetati lahingupaika 1939 aastal rajatud raudteepeatus Lahinguväljaks. 1957-2009 (mil mälestust Kehra lahingust sooviti kustutada), kandis peatus Vikipalu nime. Mälestussammas taheti pidulikult avada 23. juunil 1940, kuid kuna enne toimus 1940. aasta juunipööre, siis jäigi mälestusmärk ametlikult avamata.
Ühe versiooni järgi hävitati sammas juba 1940. aastal. Levinuma versiooni järgi jäi sammas esialgu alles, sellelt raiuti välja üksnes tekst ning asemele kirjutati 21 lahingus langenud punaväelase nimed. Mälestussammas õhiti ikkagi 1944. aastal. Sammas taastati algupärasel kujul 2019 aastal.“
Anti Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)