Eile oli Tallinna märtsipommitamise kurb aastapäev. Mälestus on ka isiklik. Imanta tänavast, kus mu isa Tallinna Poeglaste Kaubandus- ja Kommertskoolis õppimise ajal elas, jäid alles üksnes varemed.
Ta oli pisut enne pommitamist Tallinnast lahkunud, mistõttu Tallinna põlemise õudustäratavat kuma nägi ta taevas. Ta pidi masendust tekitavate varemete vahel kõndima veel aastate jooksul, kuni kõik kokku lükati, selle asemel, et paljud purustatud, ent kaunid hooned taastada. Soovitan kõigile ajarännaku kogemuse saamiseks Vabaduse väljaku aluses tunnelis tegutseva ettevõtte virtuaalreaalsuse prillidega Harju tänav läbi kõndida.
On jahmatav kogemus seista keset “värsket” varemetevälja. Virtuaalgiid näitas kõrgelt õhust, kuidas lennukite parved raisakotkastena linna kohale jõudsid. Muide, paljud lennukid olid USA toodang, näiteks 26. kaugtegevuslennuväepolk lendas Douglas A-20 Havocidega, mille ülesanne oli vastase õhutõrje mahasurumine. Üks korpus lendas pommitajatega North American B-25 Mitchell. Kui olime just prillid ära võtnud, kohtusin sealsamas Harju tänaval Agu Kulliga, kes oli 7-aastane, kui seal läheduses oma Rahvuskomitee asutajaliikmest isaga pommitamise üle elas. Üle suitsevate varemeteväljade liikusid nad perega linnast välja.
Kohtasin naist, kelle peret hoiatas Alfons Rebane, et pommitamine ei ole enam kaugel ning nad põgenesid Tallinnast, ent nägid pealinna põlemise kuma isegi Haapsalust. Kohtusin enda üllatuseks ka tütre juures elavat, Peterburist pärit Putini-vastast vene vanaprouat, kes pani mulle südamele, et vene kodanikelt ja mittekodanikelt tuleks kindlasti valimisõigus ära võtta. Muidu eestlased sovettide võimust ei pääse, kinnitas ta. Ta lisas, et ärge olge naiivsed, sest siinsete venelaste hulgas on palju viiendasse kolonni kuulujaid. Tallinn vajaks eraldi muuseumihoonet, kus saaksime hävinud linnale austust avaldada ja seda andestamatut sõjakuritegu meelde tuletada.
Anti Poolamets, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)