Riigikogu liikme, ajaloolase Anti Poolametsa kõne Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäevale pühendatud tõrvikurongkäigu järgsel kõnekoosolekul.
„Tänasel päeval näeme, kuidas rahvusriik ei ole kaitstud, vaid Eesti ujutavad üle marksistlikud ideoloogiad. Jälle marsitakse punase lipu all, vaatamata meie esivanemate ennastohverdavale võitlusele Vabadussõjas ja Teise Maailmasõja vabadusvõitlustes.
Me oleme hiiglaste õlgadel, sest sellele, mille üle veel saame uhked olla, on vundamendi ladunud suured eestlased riigi loomise ajast.
Jaan Poska oli haritud mees, kes kaugeleulatuva pilguga nägi Eesti rahva suurt võimalust. Ta sai aru, millal on õige hetk rahu sõlmida – et see ei toimuks ei liiga vara ega liiga hilja.
Poska pärines hariduslembesest perest, mis sillutas talle tee eduka advokaadiks, Tallinna linnapeaks, välisministriks ning lõpuks Tartu rahu väljavõitlejaks. Tema arengutee oli Eesti rahva kirglike hariduspüüdluste elavaks väljenduseks.
Tartu rahu lõi aluse ka rahvusülikoolile. Vene ja saksakeelne ülikool kujundati eestikeelseks. Iseseisva Eesti ajal vallutasid eestlased ülikoolid, asusid professorikohtadele ning üha enam Eesti naisi omandasid kõrgharidusse, andes suure panuse Eesti riigi ülesehitamisse. Selleks, et olla samaväärsed oma suurte esivanematega, peame säilitama ülikoolid tõeliste rahvusülikoolidena – eesti keele ja meele kantsidena. Ülikoolid ei tohi olla võõrkeelsetest õppekavadest üle ujutatud, nagu see täna kipub olema. Eesti ülikoolid ei tohi muutuda multikultuurilise ideoloogia rakendamise paikadeks, rändrahvaste sihtpunktiks rahvusvahelistumise sildi all. Tartu Ülikool peab olema rahvusülikool. Tema ülesanne ei ole siin lumehangede vahel korraldada diplomipesu ega jagada elamislubasid. Nii nagu peame kaitsma rahvusriiki globalismi eest, peame kaitsma ka rahvusülikooli ja Tartu linna globaliseerumise pahede vastu.
Tartu rahu aastapäeval on kohane meenutada ka meie sõjamehi. Tartu rahuläbirääkimiste delegatsiooni liige Jaan Soots oli Vabadussõtta jõudes juba karastunud sõjamees. Esimese maailmasõja ajal teenis ta vanemadjutandi ja staabiülemana ka Carl Gustaf Emil Mannerheimi alluvuses. 1919. aastal asus Soots Sõjavägede Ülemjuhataja staabiülemaks. Samal aastal kuulus Jaan Soots Nõukogude Venemaaga peetud rahuläbirääkimiste delegatsiooni ning tema kindlameelsus ja raudne loogika tagasid, et Eesti piir määrati meile võimalikult soodsalt.
Ometi, kas täna on eesti piirid kindlad? Vastus on eitav, sest lõunapiir on valveta, sealt võib tänasele kaheteiskümnele tuhandele Ukraina väejooksikule sisse marssida lisaks kasvõi sada tuhat. Eesti ei lubanud Vabadussõjas sellist väejooksu, eesti eest sõdisid isegi 16-aastased koolipoisid ja väejooksu eest oli karistus karm. Nii, ennast äärmuseni pingutades me võitsimegi.
Tuletan meelde ka Tartu rahule alla kirjutanud Mait Püümanni. Tema Usk Eesti iseseisvusse oli raudkindel. Ta ütles veel 1950. aastatel oma venna järeltulijale: „Sina, poiss, näed veel Eesti Vabariiki.“
Kas Eesti riik või Eesti kool peab täna väärikalt meeles kaotatud Petserimaad või Viru-Ingerit? Vastus on eitav. Selle asemel õpetatakse tänapäeva koolis kahekümne soo olemasolu. Kõige elavamalt hoitakse annekteeritud Eesti alasid meeles just siin, Tartus ja Setomaal. Selle eest tänan tartlasi südamest.
Lõpetuseks luuleread Setomaa ajaloo uurijalt ja poeedilt Ilmar Vananurmelt, mis peegeldavad lõhestatud Setomaa saatust.
Lehvidä siibu, meigas, üle traataidu linda,/püssätorodõst üle ja üle hauakividõ pinne,/üle Seto Müürü, mis kurjamuudu küll tõmmat – aetu maama matusõst läbi, ja esä põlitsõst maast
Eesti eest!“