20.02.2024
Anti Poolamets märtsipommitamise mälestusüritusel.
Teisipäeval võttis Riigikogu vastu avalduse “Venemaa poolt küüditatud laste tagasitoomiseks Ukrainasse”, mille menetlemises võttis sõna EKRE saadik Anti Poolamets, tuletades meelde, et sellised võikad küüditamised on Venemaa käekiri läbi aegade.
“Jaanika Merilo on tegelenud Ukraina laste tagasitoomisega Ukrainasse. Tema sõnul on iga lapse tagasisaamine nagu erioperatsioon, millest võtab osa vähemalt kolm riiki. Tõelised läbirääkimised iga lapse pärast. Ta selgitas, et lapsi otsitakse avatud ja suletud allikate kaudu. “Oleme leidnud tuhandeid lapsi, aga leidmine on praegu tõesti arhiveerimiseks ja läbirääkimiste alustamiseks. Kurb on see, et aeg on meie vastu, sest lapsed muutuvad, neid on üha raskem leida, neile antakse Vene pass ja osa lapsendatakse Vene perede poolt. See on võidujooks ajaga.”
Jaanika Merilo usub, et lapsed aitaks Venemaalt tagasi perekonna juurde rahvusvaheline surve ja sanktsioonid. Tõsi, see on väga õige tähelepanek. Ja kui me täna selle avalduse vastu võtame, siis me peame küsima, mis sellele järgneb. Ma arvan, et sellele peaks järgnema Välisministeeriumi oluliselt innukam tegevus selles valdkonnas. Tõsi, meie Välisministeerium on niigi ülekoormatud, et pingutada Ukraina toetuse nimel, aga see on valdkond, mis peaks puudutama kõiki riike, kes arvavad midagi rahvusvahelise õiguse kohta. Ja usun, et siin on ka meil oma roll, sest parlamendidiplomaatia on Eestis ülimalt tähtis, arvestades meie väikest diplomaatilist korpust. Meil on suur panus. Ehk me peame väljas käima, me peame delegatsioonidega minema teemasid selgitama, ka sõprusrühmade formaadis. See on meie panus, mida me saame anda juba järgmistel kuudel.
Jah, muu maailm võib olla imestunud selle üle, mida Venemaa teeb. Mina ajaloolasena ei ole imestunud. Ja siit ka meie ülesanne selgitada Venemaa ilustamata ajalugu, sest impeerium on läinud maksma terveid rahvaid. Tuletan meelde, et genotsiid ei ole bolševike väljamõeldis. Genotsiidi pani Tsaari-Venemaa toime juba 19. sajandil ja varem. Mäletame kas või Eesti vallutamist Põhjasõja ajal. Minu koduvald tehti lihtsalt tühjaks, seal ei olnud enam kedagi. Olid üksikud majad, kus elas kroonik Kelch, kes kirjutas hävitustööst, mida me saame täna lugeda. Või tšerkesside genotsiid, Kaukaasia rahvaste genotsiid, mis algas 1864. aastal ja lõppes 1867. aastal. Tšerkessia piirkonnas elanud väikerahvad hävitati või saadeti välja 95% ulatuses. See oli tsaariaeg ja see ongi Vene impeeriumi ehituse metoodika: hävita, kui keegi vastu hakkab.
Nii et meid ei tohiks see kõik üllatada, aga meie ülesanne on teha selgitustööd, et selles ei ole midagi uut. Me peame rääkima ajaloost, enda ajaloost. Ja näiteks, ma tunnen, et me räägime liiga vähe iseennast ja meie naaberrahvaid puudutavast. Ingerlaste genotsiid – see maa on tühi, nad on deporteeritud. Ingerlasi hävitati ainuüksi lühikese ajaga 8000 mahalaskmise teel. Kas me räägime sellest piisavalt?
OSCE raport, mis puudutas küüditatud Ukraina lapsi, tõdes, et tegu on sõjakuriteoga. Muuseas märkisid nad, et küüditatud lapsed viiakse keskkonda, kus nad on eemaldatud ukraina keelest, kultuurist, kommetest ja religioonist. Ja on juhtumeid, kus needsamad lapsed pannakse läbi viima sõjalist treeningut. Ehk siis see on ümberkasvatamise viis oma kodumaa vastu. See meenutab Osmanite impeeriumi, kus oli väga mõjukas militaarne üksus, janitšarid, mis koosnes vallutatud maade rahvastelt ära võetud lastest, kellest tehti kõige julmem Türgi armee üksus. Ei midagi uut siin ilma peal. Venemaa kasutab Osmanite kõige julmemaid meetodeid.
Meie ülesanne on ka koputada nende riikide südametunnistusele, kellega meil on raske läbi käia praeguse sõja kontekstis, kas või Hiina südametunnistusele, ja küsida, kas teil mõni rahvusvahelise õiguse norm kehtib ka, kas rahvusvaheline õigus kehtib ainult siis, kui see teile meeldib, või kehtib see üldiselt. Ma arvan, et Hiina ametnikud on kimbatuses. Ehk me peame lõpetama ära rahvusvahelise õiguse tõlgendamise sellisel moel, et kui agressor vallutab kedagi, siis on kena, küll leitakse põhjendus, ja ohvritest ei räägi keegi. Me peame lõpetama sellise täiesti variserliku rahvusvahelise õiguse tõlgenduse ja see on ka meie kätes.
Eesti ühiskonna vägivallaarmid on siiani kinni kasvamata. Ja me teame, me saame aru, mida Ukraina tunneb. Ka meie ümber on veel inimesi, kes lastena küüditati. Soovitan kõigil tutvuda Peep Varju raamatuga “Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941 kui genotsiidi- ja sõjakuritegu”.