04.04.2024
Anti Poolamets on üks aktiivsetest Ukraina abistajatest, pildil on ta koos Aivar Söödiga.
Kolmapäeval oli Riigikogus arutlusel EKRE eelnõu, mille kohaselt oleks Ukraina põgenike lastel võimalik omandada haridust ukraina keeles ning Ukraina õppekava järgi, kuid internatsionaalsusele rõhuv vasakliberaalne koalitsioon, eriti sotsid, olid raudselt selle vastu. Seepeale esines EKRE saadik Anti Poolamets jõulise ja kriitilise sõnavõtuga.
“Selles arutelus lõi taas kord välja selge maailmavaateline kuristik. Eriti sotsiaaldemokraatidega, aga muidugi ka teistega, kelle peaminister küsib, et aga kes on Eesti rahvas. See on tema lemmiklause siit puldist. Aga kes on Eesti rahvas? Kes on eestlane? Selge see, et kui ta ei ole oma aastatega seda selgeks saanud, siis sealt ei tulegi mitte midagi, absoluutselt mitte midagi. See maja ei püsi, ta kukub pikali, kui vundamenti ei ole. Selline on meie peaminister. Ta küsib, kes on eestlane. Tehku endale selgeks! Mingu kooli, mõelgu, lugegu raamatuid, arutlegu, küsigu targematelt. Ei, ta on vaimses segaduses, aga püüab riiki edasi juhtida.
Aga ka sotsialistid on vaimses segaduses, sest kui nende pikaajaline esimees on öelnud, et rahvusriik on ebainimlik düstoopia, siis iga partei oleks visanud selle kodaniku, kes sülitab näkku Eesti rahvale, rahvustundele, rahvusriigile, järgmisel päeval oma erakonnast välja. Aga ta on nende iidol, tulevane Tallinna linnapea. Mis vahe on Kõlvartil ja Ossinovskil? Leidke viis erinevust. Igal juhul ta peab sõda rahvusriigi vastu, järelikult ka meie põhiseaduse vastu.
Aga need, kes ei austa oma rahvast, ei austa ka teisi. Ei austa Ukraina võitlust ka, sest neid karuteeneid, mida te olete Ukrainale teinud, on juba palju, ja ma näen, et see ei ole juhus, vaid see on muster. Kõik koalitsioonierakonnad on kuidagi Vene rahaga seotud. Üks hullem kui teine, aga lippu lehvitavad meeleheitlikult. Mitte ühtegi pingutust ei ole tehtud, et Vene raha varjust väljuda. Ei, võitlus käib ikka düstoopia ehk Eesti rahvusriigi vastu. Varsti tundub, et keegi on selle raha selleks just andnud, et düstoopia ehk Eesti riik laiali lammutada.
Muidugi, sest te ehitate multikultuurilist riiki. Kristina Kallas on ju oma elutööd tegemas, kus luuakse uut rahvust, kes ei ole ei eestlane ega venelane, ukrainlane ega soomlane, vaid uus multikultuuriline moodustis, millel on ka oma religioon, mille lipp on vikerkaarevärviline. Need ühiskonna insenerid, kes siin kogu aeg klopsivad mingisugust utoopiat kokku, nad on väsimatud. Täpselt sama väsimatud nagu need, kes kunagi olid Lenini bareljeef all siinsamas saalis. See revolutsiooniline tuhin ei ole üle läinud. Meil ei olnud mingit kasu, paistab, sellest, et meil oli kommunism. Kõik need aastad te ei ole mitte midagi õppinud sellest, ikka ehitate oma düstoopiat, multikultuurilist, Nõukogude internatsionalistlikku düstoopiat. Häbi teil ei ole.
Igal juhul, kui mina käisin Ukrainas, ma nägin Tarass Ševtšenko kuju, mis oli kuulidest läbi puuritud. Eks see oli sümboolne kultuuri hävitamine, pärandi hävitamine, ajaloo hävitamine, keele hävitamine. Te ei tee midagi, et teha pingutusi selle oma elu eest võitleva rahva nimel, et nende keel säiliks ka paguluses. Üle 6 miljoni ukrainlase on maailmas liikvel. Me peaksime just näitama eeskuju, et rahvuslikku taassündi läbi tegev rahvas oleks hoitud, oleks hoitud ka Eestis. Ja ta läheks koju mõne aasta pärast parema ukraina keelega kui enne, kirjandusliku, teadusliku, ukraina keelega. Praegu ta kaotab seda.
Ja loomulikult, milles on suur erinevus nende muude koolide ja ukraina koolide vahel? Ukrainlased on siin ajutiselt. Vähemalt nii te olete seda väitnud. Ja siinsamas puldis rääkis Zelenskõi, et nad tahavad oma inimesi tagasi. Aga ma näen, et teie tahe on hoopis vastupidine: kaaperdada Ukrainalt inimesi. Ma tean, teie jutt on vastupidine. Aga ma näen, et tegelikult teie teod lähevad selle poole, et kaaperdada inimesi ja süvendada Ukraina demograafilist katastroofi.
Kui 1991. aastal oli Ukrainas 54% venekeelset õpet ja 45% ukrainakeelset õpet, siis juba 2003–2004 oli 75% ukrainakeelset õpet. Nad on teinud meeleheitlikke pingutusi, et oma keele positsioon tagasi saada. Ja täna, ma usun, et see on 90, kui mitte 95 ja 100 protsendi vahel. Ehk nad on meeleheitlikku tööd teinud. Aitame neid siis selles töös. Praegune olukord on ebaaus ukraina rahva suhtes, Ukraina tuleviku suhtes, kultuuri ja keele suhtes. Ma tean, et üks eesti noormees tahtis Eesti ülikooli astuda Soome koolist tulles, ta pidi võtma ühe vaheaasta, et saada sellest terminoloogiast aru, et suuta matemaatikat õppida Eesti ülikoolis. Nii et te tegelikult lõikate ära sellega, et nad kaotavad võimekuse õppida omaenda ülikoolides. Teete kõik, et neid siin põlistada ja näpata inimesi ukraina rahvalt.
Prognooside järgi öeldakse, näiteks Wall Street Journali andmetel, et kui inimesed ei lähe tagasi, kui põgenikud ei lähe tagasi, siis Ukrainat ootab veel 25%-line elanikkonna langus. Kas te kujutate ette, et Eesti rahvas kaotab 25% elanikkonnast? Kas me üldse oleksime veel funktsionaalne rahvas pärast seda? Umbes 6,3 miljonit inimest on Ukrainast lahkunud. Aga ma ütlen, mis on ukrainlaste arvamus? 80% kaasmaalastest leiavad praegu Ukrainas, et Ukraina peab olema üksnes ukrainakeelne. Kahekeelsust pooldab nüüd ainult 15%. Aga ei, meie laseme 20% ukraina lastest panna vene kooli. Me saadame nad veel venestunumana tagasi, selle asemel, et toetada Ukraina e-kooli, Ukraina õpetajate rakendamist. Mitte midagi. Te ei haaku üldse, sest teil on endal kehv rahvustunne, te ei mõista teiste rahvustunnet.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid