05.02.2019
“Kahesajataja” Kristina Kallas sülitab oma sõnavõttude ja tegevusega näkku neile, kes on need küünlad süüdanud.
Põhiseaduse Assamblee liige Ants Erm postitas sotsiaalmeediasse avaldamata loo “Kaks plakatit südalinnas”, mis on Uute Uudiste meelest avaldamist väärt, sest see väljendab täpselt suurema osa tõeliste eestlaste arvamuse.
“Proloog ehk minu pere lugu
Oli aasta 1944, minu vanaisal oli raha piletite jaoks taskus, et pühkida kodutalu tolm jalgelt ja põgeneda lähenevate nõukogude vägede eest koos oma abikaasa (minu vanaema) ja nelja lapsega. Vanaema protesteeris – kodu ja loomad ja kodumaa… Vanaisa hakkas kahtlema – kedagi tapnud ei ole, sakslaste poolel sõdinud ei ole, ehk ei peakski kartma – nad jäid koju.
Traktorid andis MTJ-i (masina- traktorijaama), elu läks omasoodu edasi, kuni… märtsini 1949. Lapsed olid kes kus, kodus oli ainult vanaema, kes sealt ka viidi. Vanaisa läks vabatahtlikult järele, vanem poeg (17) võeti Tallinnast haiglast ja küüditati järele. Nooremad lapsed (16, 11, 9) jäidki maha sugulaste juurde. Ilmselt oli see õige otsus, sest kes oskas ennustada, mis saab neist Siberi avarustes – sugulaste peale loota oli kindlam. Niimoodi viidi ja lahutati 1949. aasta 25 – 29 märtsini Eestist üle 20 000 inimese.
Venestamine
Asemele toodi – kutsuti, värvati – 30 aasta jooksul ca 300 000 nõukogude inimest, peamiselt venelast. On tülgastav vaadata omaaegseid dokumente, kasvõi tööraamatut, – kõigepealt kõik vene keeles, siis jah, lõpus ka eesti keeles. Ei taha meenutadagi, et Kohtla-Järvel, kus minu kooliaastad möödusid, käis pea kogu asjaajamine vene keeles, et vaid vähestes poodides oli võimalik vene keeleta hakkama saada.
Eesti 200 esimees Kristina Kallas tunneb sügavalt kaasa narvakatele: “Pärast Krimmi sündmusi hakkas narvakate enesekindlus tagasi tulema. Nüüd nad tunnevad, et nemadki on olulised. Lisaks muidugi põlvkonnavahetus. Nõukogude Liidu lagunemisega kukkus kogu nende maailm kokku ning mahajäetuse ja enesehaletsuse tunne püsis Narvas väga kaua.” (PM Arter, 10. august 2018).
Veidi ajalugu – Eesti linn Narva pommitati märtsis 1944 venelaste poolt maatasa, peale sõda sinna enam eestlasi ei lubatud. Narva, aga ka Kohtla-Järve, Mustamäe ja Lasnamäe ehitatigi üles sisserändajate jaoks. Ja ei ole nad sugugi rohkem unustatud ega tõrjutud, kui nii mõnigi teine Eestimaa paik.
Andestamine
Mu vanaisa ütles nõukogude võimu kohta: “Ma annan andeks, et nad mu talu ja kodu ära võtsid, et nad mind Siberisse küüditasid, et nad mind Lätis loksutasid…, aga ma ei anna andeks, et nad inimesed ära rikkusid!”.
Kas mina saan andestada? Ausalt öelda raske on, vaadates, mida tehti mu vanavanemate ja vanematega, kümnete tuhandete eetlastega, Eesti Vabariigiga! Aga ma andestaks, olen andestanud, neile, kes saavad aru Venemaa poolt eestlastele tehtud ülekohtust. Neile, kes nutavad taga Leninit, Stalinit ja Nõukogude Liitu, kes oma Georgi lintide ja valge-sini-punaste lippudega demonstreerivad, et nemad peaksid siin peremehed olema – ei iial!
Kaks plakatit
Et, mis neil kahel plakatil – “Siin ainult eestlased” ja “Siin ainult venelased” – siis valesti oli? Oli ikka küll, pr. Kristina Kallas, valesti oli, et eestlastele heideti de facto ette apartheidi vene vähemuse suhtes, ja see on sügavalt ülekohtune! Venelaste lõimimine eesti ühiskonda ei peakski tegelikult olema meie, eestlaste, mure. See peaks olema eelkõige nende endi probleem – kas nad tahavad elada Eesti Vabariigis või mitte – võimalus lõimumiseks on olnud, kuidas kellelgi, 75 aastat, 70 aastat, 50 aastat, alates sünnist … Ja kui puudub see soov, siis on ju olemas ka venekeelne ja -meelne kodumaa, meil, eestlastel, ei ole teist omakeelset maad.
Eesti Vabariik on olnud väga vastutulelik, luues ka tasuta võimalused õppida eesti keelt, mis on eeldus nii lõimumiseks kui Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Aga me ei pea, me ei tohi kodakondsust inimestele vägisi pähe määrida. Ja mingit üleüldist survet “siin ainult eestlased ja seal ainult venelased” ei ole olemas – kõik, kes stalinismi tagasi ei igatse, väärivad ja omavad võrdseid võimalusi.”
Toimetuselt. Praeguse vasakvalitsuse ja “kahesajatajate” esilekerkimise ajal läheb elu tagasiteed, kus küüditajatele andestatakse ning küüditatute ja nende lähedaste haavad kisutakse taas lahti. See juhtus mullu mälestusküünalde laialipeksmise aegu, mil Ratase riik sovjettidele sisuliselt andestas, ja 9. mail, mil Terrase kaplanid panid pronkssõduri jalamile pärja lindiga “Eesti rahvalt!” Praegu toimuv ei ole õige ja valimistel tuleb Kristina Kallase sugused võimu juurest raudkindlalt minema peletada, valides need, kes seisavad tõeliselt eestluse eest.