10.11.2022
Ants Frosch
Hannes Rummi kolumn möödunud nädala Maalehes tõmbas paralleeli kellegi surnud luuraja ja Marko Mihkelsoni vahele. Tänaseks on kolumni avalõiku veebis tublisti kärbitud. Tundliku info lekkimist ajakirjanikule vaevalt keegi tunnistab, karuteenega oli aga tegu igal juhul.
Remarque’i Triumfikaares tõdeb natside agent Haake enne sõja puhkemist Pariisis: „…siin võib peaaegu igaüht ära osta. Müüdav bande. Me teame peaaegu kõik, mida tahame. Pole vaja erilist vaeva näha. Toovad kõik ise kätte. Isamaareetmine kui teatud liiki patriotism. Erakondadesüsteemi otsene tagajärg. Üks erakond reedab teist ja riiki, et kasu lõigata. Meile tulus.“
Arc de Triomphe, Erich Maria Remarque, Eesti Raamat 1975, lk. 289
Kui kaugele on etableerunud eliit valmis minema klanniühtsuse säilitamise nimel, näitas Marko Mihkelsoni kaasuse avaliku käsitluse ümbersuunamise katse, mille Hannes Rumm ja tema leivaisad eelmise nädala Maalehes ette võtsid.
Aluseks tuleb võtta 3. novembri paberleht, mille 25. leheküljelt leiame Rummi kolumni „Surnud luuraja ja Marko Mihkelson“. Netiväljaande teksti esimene lõik, mis algselt oli üks-ühele paberväljaandega, on tänaseks kapitaalselt kohitsetud. Mida siis paberlehe tellijad teavad rohkem kui netiavarusel surfajad?
Hannes Rumm kirjutas:
„Kunagi töötas taasiseseisvunud Eesti Vabariigi suursaatkonnas Moskvas diplomaadi nimekaardiga välisluure ameti töötaja. See luuraja tegi suure vea: sädeleval ja sarmikal inimesel tekkis abieluväline suhe. Loomulikult selgus, et Venemaa vastuluurajad peavad kõigi saatkondade töötajatel silma peal. Loomulikult võtsid nad eestlasega ühendust ning hakkasid šantažeerima – kas reedad kodumaa või me teatame sinu pattudest abikaasale. Olles teinud ühe suure vea, ei teinud see inimene teist. Ta teatas šantažeerimisest oma tööandjale ning mingit kahju Eesti Vabariigile ei sündinud. Inimene ise sai aga nii haiget, et kahjuks pole teda enam meie hulgas.“
Et Rumm on tahtlikult loonud paralleeli Marko Mihkelsoni ja tema poolt kirjeldatud „surnud luuraja“ juhtumi vahel, ilmneb juba tema kirjatüki pealkirjast. Mida sellest arvata, milline sisemine loogika, milline põhjuslik seos avatakse luure (laias tähenduses) vaatevinklist selles Maalehe tekstis?
Hannes Rumm loob paralleeli, et Marko Mihkelson on teinud vea (politsei hinnangul pildistanud ja salvestanud ebaeetilised fotod lapseealisest), sattunud seeläbi šantažeeritavaks ning teatanud toimunud šantažeerimisest tööandjale, s.t riigile. Riiklik huvi on antud juhtumis välistada tundliku info või riigisaladuse leke, aga ka vaenulik mõjutustegevus. Riigi esindajaks on sellistes delikaatsetes ja riigi julgeolekuga seotud asjades Kaitsepolitseiamet, kelle ametnikega kohtumist 2020. aastal Mihkelson ka ise avalikult möönab. Rummi paralleelmaailma loogikat järgides on Mihkelson samas olukorras kui „surnud luuraja“. Jäi vahele, aga ei reetnud kodumaad. Tegi õige valiku.
Kaks asja seoses Rummi „surnud luuraja – Mihkelson“ käsitlusega vajavad eraldi tähelepanu.
Esiteks. Lekitades ebapädevale inimesele (ja Rumm on luure küsimustes totaalne profaan kui diplomaatiliselt väljenduda) tundliku infokillukese, ei tea kunagi, mis sellest välja tuleb. Antud juhul tekib Maalehe kolumnisti kirjatööst kujutis temast endast kui kodustatud karust, kes magava peremehe näolt tüütut kärbest peletades tolle kogemata maha lööb.
Teiseks. Juhul kui Rummile teatavaks saanud „surnud luuraja lugu“ omab tõepõhja, on toimunud täiesti salajase tasemega riigisaladuse leke. Võib arvata, et „kolumnist“ on tänaseks juba andnud tunnistusi, kellelt ta seda lugu kuulis. Ühes Toompuiesteel asuvas hoones, teadagi. Kaudselt viitab sellele võimalusele Rummi üllitise drastiline kärpimine Maalehe digiväljaandes.
Rumm pühendas oma käsitluses leheruumi ka Mihkelsoni juhtumi avalikkuse ette toonud Postimehe tõrvamisele. Tema formuleeringus skalpeeritud Reformierakonna suhtes kaastunde äratamisel on seost ajakirjandusega vaid nõnda palju, et ta kasutab samuti ladina tähestikku. Kolumni tekst vääribki tutvumist kui kurioosum, grimass, mida ajakirjanduse pähe serveeritakse. Samas on see karmi tegelikkuse pretsedenditu tagasipeegeldus tõejärgse, kunstikult loodud maailma ja päriselu kokkupõrkest. Selle lahingu eest ei ole pääsu, see vastasseis ei lähe lihtsalt niisama ära. Ei meediast, ei ühiskonnast laiemalt.
Võitlus alaealiste seksuaalse ärakasutamise, sealhulgas lapsporno vastu on tsiviliseeritud maailmas muutumas kõikehõlmavaks. Lisaks õiguskaitseasutuste riikideülesele koostööle ja rahvusvaheliste agentuuride (INTERPOL) aktiveerumisele on kiiresti muutunud ka ettevõtete lähenemine. Microsoft ja Google on viimastel aastatel rakendanud tehisintellektil (AI) põhinevaid totaalseid lahendusi tuvastamaks lapspornot nii pilveteenustes aga ka andmeedastuses.
IT gigantide koostöö mitmete riikide uurimis- ja kohtuvõimudega on andnud üllatavaid tulemusi. Tehisintellekti abil on tuvastatud kordades rohkem juhtumeid kui varasemalt, mis tõestab, et tegu on paljuski seni alahinnatud probleemiga, latentse kuriteo liigiga. Täiesti uuele tasemele on jõutud ka nutiseadmete sisu massilisel kontrollimisel nendes lapsporno sisalduse tuvastamiseks. Mida suudavad selles vallas toimetavad suurriikide eriteenistused, näiteks jänkide NSA või brittide GCHQ, aga ka KGB järeltulijad ja Hiina vastavad teenistused, saab vastuse teie fantaasiamaailmas. Miski pole võimatu.
Inimese üle kontrolli saavutamisel, isegi pehmel värbamisel, on oluline, milline värvatava poolt praktiseeritav tegevus on ühiskonnas taunitav. II maailmasõja eel KGB poolt värvatud Cambridge’i viisik võeti konksu otsa toona mitteaktsepteeritava homoseksuaalsuse abil. Mõne aja eest oli lugeda Brüsseli geiorgiast, millel osales ka Eesti diplomaat. Probleem tulenes siiski COVID reeglite eiramisest, ei muust.
Pornograafia omamine tööarvutis pole takistanud mitmete ametnike edukat karjääri. Selleski ei nähta enam probleemi. Küberturvalisuse reeglite rikkumine ja kogu lugu. Kas maailm on muutunud? Jah. Kas luure on muutunud? Ei. Agressiivne ja šantaažil põhinev värbamine eeldab 21. sajandil midagi, mis on lääne kultuuriruumis universaalselt taunitav. Midagi tõeliselt vastuvõetamatut ja rõlget. Alaealiste seksuaalne ärakasutamine, sealhulgas lapsporno, on see joon, mille ületanud isikut saab läänemaailmas tema teo avalikustamisega ähvardades tõsiselt šantažeerida.
Arvestades, et luure ja vastuluurega seonduvat pole valitsusel üldiselt tavaks kommenteerida, tulebki piirduda Maalehe paberlehe versiooniga ja Eesti Saatkonna fotoga sama väljaande veebiartikli pealkirja foonil. Kapo pressiteadet ei ole ega tule.
Loe ka siit:
Ants Frosch, diplomaat ja Eesti välisluure rajaja (EKRE)