Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik, diplomaat Ants Frosch küsis täna riigikogu saalis küsimuse, mis peaks mõtlema panema ka kõige valitsusesõbralikuma inimese.
“Me oleme oma parlamentaarse riigiga teel, mis kindlasti praeguse töökorra ja taastatud Eesti Vabariigi Riigikogu töökorra võib viia fataalse lõpuni. Ülikoolis õppides oli õigusteaduskonna tudengitel palju häid kolleege arstiteaduskonnast ja arstiteaduskonna tudengite võllahuumor oli tihtipeale üsna karm. Nimelt oli kombeks öelda, et lõpliku diagnoosi paneb patoanatoomia ehk lahkamisel selgub tõde. Ja minu küsimus on retooriline: kes on Eesti riigi, Eesti parlamendi patoanatoom?” lõpetas Frosch oma kõne.
Kõne täistekst:
“Ma sissejuhatuseks peatuksin põgusalt sellel olukorral, mis meil täna siin Riigikogus on. Tõenäoliselt ei ole need valitsuse poolt usaldusega seotud eelnõud mitte need kõige kiiremad asjad või kõige olulisemad asjad, mis Eesti rahvale muret teevad. Ma kujutan ette, et tädi Maali või onu Jüri ei saa päris hästi aru, miks valitsus selliselt usaldushääletusega asju seob, ja rahva võõrandumine poliitilisest pealisehitusest aina süveneb. Inimeste jaoks on hetkel kõige olulisem sõna otseses mõttes ellujäämine, ühtpidi majanduslik toimetulek ja teistpidi oht Eesti riigi julgeolekule. Need on inimeste mured ja praegu Riigikogus neile vastuseid ei tule. On selge, et usaldusega sidumine tasalülitab poliitilise diskussiooni.
Väga põhjalikult kirjeldas toimivat põhiseaduse erosiooni hea kolleeg Varro Vooglaid. See erosioon toimub aeglaselt diskussiooni tapmisega, opositsiooni kõrvalelükkamisega. Ja kõik see kokku viib meid ohtlikult lähedale, see protsess, mis praegu käimas on, viib ohtlikult lähedale vaikiva ajastu saabumisele. Ega kõigil meil – ma kujutan ette, et ka koalitsioonisaadikutel, rääkimata opositsioonist –, kõigil, kellel on oma arvamus, ripub kukil, kuskil üleval, seljataga vaenukõneseaduse kirves. See ripub meie kõigi kohal. Kõigi kohal, kellel on soov ennast väljendada.
Ma tuleks nüüd konkreetselt seaduse juurde. Meil oli ministriga arutelu seoses seaduse § 21 “Müügiloata ravimi turustamise luba” lõige 5 punkt 4 rakendamise üle. Ja selles punkt 4 antud välistus: ravimi kasutamine ei ole meditsiiniliselt põhjendatud. Ehk siis see on võimalik Ravimiameti erakorralise kasutusloa taotlemisel, ütleme, alus selleks, et keelduda sellest. Ja küsimus oli, kes lahendab, ütleme siis, meedikute omavahelise eriarvamuse. Mina leidsin vahepeal, natukene mõtlesin, lugesin seadusi ja jõudsin järeldusele, et tegelikult oleme olukorras, kus see erialainimeste omavaheline vaidlus väga tõenäoliselt jõuab hoopis halduskohtusse. See võimalus on olemas. Muidugi, kui mõelda selle peale, et kõik need asjad võtavad aega, nendest tähtaegadest, mis sellises protsessis on, rääkis päris põhjalikult kolleeg Kingo. Aga probleem on selles, et kui tuleb tõesti halduskohtusse pöörduda, siis …
Halduskohtusse pöördumine toob omakorda kaasa veel ajalise nihke, nii et see ei ole kõige efektiivsem lahendus. Tõenäoliselt selliste meditsiiniliste hinnangute omavahelise konkurentsi peaks suutma kuidagi lahendada kas ministeriaalsel tasandil või mingi valitsuse määrusega, et mingi apellatsioonimehhanism täiendavalt juurde on siiski vajalik, sest iga asjaga kohtusse minna, selle ajakulu ja eriti ka veel tervisega seotud patsiendi murede korral, et see vist ei ole väga efektiivne.
Tulles tagasi Eestis süveneva vastasseisu juurde läbi usaldushääletuste. Praeguseks on täiesti selge, nüüd viimaste päevade meediakajastusega Riigikogust ja erinevate fraktsioonide seisukohtade lugemist just avalikus meedias, mitte siin Riigikogu saalis isegi, on selge, et me kaevame ennast aina sügavamalt kaevikutesse ja mitte mingit võimalustki ei paista, et see vastasseis ületatakse. On teada, et antiiktragöödiates oli selline termin nagu deus ex machina ehk jumal taevast. See on väline jõud, mis protsessis absoluutselt tegevusloogikaga mitte haakuvalt, aga siiski müüdi põhisüžee alusel pakub välja lahenduse. Paraku ei ole ka meil selle vastasseisu lahendamisel välisele jõule loota. See võimalus väliseks sekkumiseks sellesse konfrontatsiooni on olematu. Ja me oleme mõnes mõttes oma riigiga, just parlamentaarse riigiga teel, mis kindlasti senise, praeguse töökorra ja taastatud Eesti Vabariigi Riigikogu töökorra võib viia fataalse lõpuni. Ülikoolis õppides oli õigusteaduskonna tudengitel palju häid kolleege arstiteaduskonnast ja arstiteaduskonna tudengite võllahuumor oli tihtipeale üsna karm. Nimelt oli kombeks öelda, et lõpliku diagnoosi paneb patoanatoomia ehk lahkamisel selgub tõde. Ja minu küsimus on retooriline: kes on Eesti riigi, Eesti parlamendi patoanatoom?”