Ants Frosch: süvariik ja poliitiline korruptsioon on siiami kaksikud

Süvariigi temaatikaga, mis tõusis esile kõrgemate riigiametnike määramise näitel, haakub poliitilise korruptsiooni küsimus.

Eriti tõusis see päevakorda kümme aastat tagasi seoses Reformierakonna rahastamisskandaaliga. Nn Silvergate käivitas poliitika puhastumisele suunatud tegevused. Poliitilise süsteemi muutmise initsiatiivi Harta 12 toetas 18 210 inimest. Ettevõtmine, mis pidanuks tooma muutused, lõppes nukra visinaga juba Kadrioru Lossi Jääkeldris. Viimane aur haritlaste rahulolematusest lasti välja Rahvakoguga.

Mis on poliitiline korruptsioon, mida selle mõju ja tagajärgede tõttu riigile ja ühiskonnale ohtlikuks peetakse? Transparency International määratleb poliitilise korruptsiooni kui poliit-tasandi otsustajate poolse võimu kuritarvitamise oma positsiooni, võimu, staatuse ja rikkuse nimel, mille saavutamiseks manipuleeritakse institutsioonide ja protseduurireeglitega ressursside jaotamisel ja rahastamisel. Poliitiline korruptsioon on hästi peidetud ja hõlmab endast nähtusi erakondade varjatud rahastamisest kuni klanni-poliitikani kõrgete riiklike ametikohtade jagamisel. Poliitiline korruptsioon on tihedalt seotud ärimaailmaga, kuna reeglina motiveerib seda just erasektoris ringlev raha ja selle isiklikuks või erakondlikuks otstarbeks kasutamise soov.

Süvariik ei eksisteeri ilma poliitilise toeta, ilma võimuahela tipust lähtuva heakskiiduta. Samuti ei ole poliitiline korruptsioon võimalik ilma koostööta süvariigi esindajatega. Süvariik ja poliitiline korruptsioon toimivad käsikäes, on nagu Siiami kaksikud. Kohalike omavalitsuste puhul on seda sõltuvust nimetatud toiduahelateks, paraku on aga sama muster näha ka riigi tasandil. Tagasivaade Eesti poliitilise korruptsiooni kolmele märgilisele juhtumile aitab mõista selle riiklusele ohtliku nähtuse olemust, mis halvimal juhul viib riigi kaaperdamiseni.

Esiteks. Juhtum, mille puhul tuli ilmsiks süvariigi toimetamine käsikäes poliitikutega on kurikuulus maadevahetuse skandaal. Kohtutesse jõudis nendest skeemidest tõenäoliselt vaid jäämäe veepealne osa, probleem oli oluliselt laiem. Kas puudu tuli uurimisasutuste võimekusest kogu pundar lahti harutada või oli tegu selektiivse, sihitud protsessiga süüdlaste vastutusele võtmisel, on vastuseta. Ekspeaminister Andres Tarand kinnitas 2014. aastal arvamusfestivalil endiste peaministrite debatil, et tema peaministriksoleku ajal (1994–1995) selgus, et kaks ametnikku üritasid võltsida valitsuse otsust.

Tarandi sõnul tõusis sellest «väike skandaal», mida varjati ajakirjanduse eest. Ametnike nimesid endine peaminister ei avalikustanud. «Hiljem osutus see alguseks asjale, mida nimetatakse maadevahetuse skandaaliks,» sõnas Tarand oma kommentaaris, lisades, et kahjuks ei olnud ta toona otsustavam ning ei nõudnud keskkonnaministrilt ja riigikantselei direktorilt «mõlema töötaja» ametist vabastamist. Ta nentis, et oli siis «lahkuv peaminister» ega võtnud juhtunut nii tõsiselt, kui oleks pidanud. «Sel juhul võib oletada, et maadevahetuse skandaal oleks ära jäänud,» leidis Tarand. Tegemist on juhtumiga Eesti poliitilise korruptsiooni kujunemise aegreas, milleni sillutasid teed tänaseks unustuse hõlma vajunud rublaskandaal ning Iisraeli relvatehinguga kaasnenud segadus.

Teiseks. Meie energiajulgeoleku küsimärgi alla seadnud ja sellega Eesti rahvuslike huvide vastane Narva elektrijaamade kompaniile NRG Energy erastamise katse Mart Laari teise valitsuse ajal saadi pidama tänu akadeemik Endel Lippmaa läbinägelikkusele ning president Meri riigimehelikkusele. Riigikogus seda tehingut vastustanud poliitikute rahvast mobiliseeriv tegevus ja paljastused meedias olid otsustavad. Ilmnes, et ilma Eesti riigi garantiita poleks NRG poolt erastamiseks loodud juriidiline topis rahastajaid leidnud, pisuhännalik meie oma raha eest meile kosja tulek nurjus. Elektrijaamade välisfirmale erastamise protsess käivitati juba varem, kuid täiskäik pandi sisse peale 1999 aasta valimisi. Energiajulgeoleku ja iseseisva otsustusvõime tagamisele apelleerinud ametnikud eemaldati. Kes konkreetselt NATO argumendi «kui ei erasta NRGle, ei lase USA Eestit NATOsse» lauale käis, on tuvastatav. Küsimused, miks ja kellele oli elektrijaamade erastamine just NRGle vajalik, ei ole ainult retoorilised. Vastust otsides avaneb ajajärgu mentaliteet ja poliitiline korruptsioon.

Kolmandaks. 2014 aastal algasid Eestis võimunihkeid, mis mõjutavad meie poliitmaastikku tänaseni. Kas operatsiooni «Hõbekuul», mis lõpetas 2014. aatal Siim Kallase pürgimise erakonna esimeheks ja peaministriks, juhiti IRList või hoopis Reformierakonna tagatoast, jääb saladuseks, kuni keegi vaikimivannet ei murra. Siiski, samal ajal kui Reformierakonna juhatus Olümpia hotellis pausi pidas, kogunes tagatuba kõrvalasuva ärihoone lõunarestoranis olukorda hindama ja plaani pidama.

2015 aasta augustis lahvatas aga Tallinna Sadama parvlaevahanke altkäemaksuafäär. Pärast 2019. aasta maikuus alanud endiste Tallinna Sadama juhtide Kaljuranna ja Kiili kohtuprotsessi toimunud muudatused Reformierakonna juhtkonnas on kõnekad. Poole aasta jooksul taandusid mitmed võtmetegijad riigikogust ning lahkusid poliitikast. Kas tegemist oli teadliku kahimisega vältimaks suurema kahju teket, millega kaasnesid kokkulepped ka süvariigi esindajatega, selgub varem või hiljem paratamatult. Märke süvariigi esindajate «tõeotsinguist» ja «lekkimisest» jätkub.

Hiljutised paljastused seoses luurejuht Marrani määramisega RMKsse käivitasid uue diskussiooni süvariigist. Kapo ja prokuratuuri otsesõnu «ühe teki all» toimetamist on eravestlustes kinnitanud murelik jõuametkonna esindaja. Eraelulised põimumised äärmiselt tundlikku infot valdavate ja menetlustoiminguid otsustavate ametnike vahel muudavad küsitavaks selliselt seotud inimeste lojaalsuse ja lähtumise seaduse ülimuslikkusest.

Lõpetuseks. Euroopa Kontrollikoja liikme määramise ümber toimuv tants, eriti mitmete kõrgete riigiametnike dzotileviskumine, kinnitab süvariigi rolli kõlberüüste elluviimisel. Kas järjekordne vaatus lahtirulluvas poliitilise korruptsiooni maiguga vaatemängus suudetakse peatada või mängitakse lõpuni, annab vastuse kui sügavale rappa oleme jõudnud. Selge, et Jääkeldrisse enam ei kutsuta, kuid asjaolu, et Kadriorg vaikib, on kõnekas.

Ants Frosch, EKRE