13.04.2022
Ants Frosch
Eesti uudistekanalid ja ka Postimees edastasid Ameerika Ühendriikide staabiülemate komitee esimehe Mark Milley poolt esindajatekoja relvajõudude komitee 2023 eelarvega seotud ligi viietunnisel kuulamisel öeldust vaid murdosa: „Minu nõuanne oleks luua alalised baasid, kuid mitte alalise paigutusega. Nii saate alalise (kohaloleku) efekti roteeruvate jõududega, mis alalistes baasides vahetuvad.“ Milley sõnul on USA liitlased Euroopas, eriti kolmes Balti riigis, Poolas ja Rumeenias „väga-väga valmis alalisi baase rajama“. Meie palvega oluliselt suurendada NATO sõjalist võimekust piirkonnas tegeldakse tõsiselt.
Olulisem tundub olevat aga BBC kajastus, kus tõsteti esile kindral Milley sõnum, et „sõda Ukrainas on suurim oht rahule ja julgeolekule Euroopas ja võimalik, et maailmas minu 42-aastase sõjaväeteenistuse ajal“. Otsides vastust küsimusele, mida kindral Milley väljaöeldu tähendab meile, eestlastele on kohane arvestada järgnevaga.
Väidetavalt on 2008. aastast Venemaa sõjalises doktriinis tuumarelva kasutamise lävendit järjekindlalt alandatud. Põhimõtteliselt peetakse tuumarelva kasutamist võimalikuks ka lokaalsetes ja piirkondlikes sõjalistes konfliktides. Mitmed analüütikud on kirjeldanud sellise mudeli rakendamist eeskätt tuumasantaažina – „deeskaleerimine läbi eskaleerimise“, kus ähvardatakse või antakse üks või mitu lööki taktikalise tuumarelvaga vägede koondumiskohta mõnes NATO riigis, vaenuliku riigi linnale või laevastikule ning esitatakse ultimaatum.
Variante leidub käsitlustes erinevaid. Kremlis eeldatakse, et NATO ei vasta tuumarelvaga ja kapituleerub. Seda kontseptsiooni nimetatakse ka Patruševi (Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu esimees) doktriiniks. Tõenäoliselt kehtis see loogika kuni 2021. aasta kevadeni. NATO-l puudus võimalus taktikalisele tuumalöögile peegelpildis vastata. Vastata tulnuks, kasutades strateegilist tuumarelva ehk viia eskalatsioon apokalüptilisele tasemele. Või alla anda.
Praegu on lahinguvalves mitu Ameerika Ühendriikide tuumaallveelaeva, mille raketid on varustatud taktikaliste lõhkepeadega, mis annab NATO-le adekvaatse sõjalis-tehnilise vastuse võimaluse piiratud tuumasõja tingimustes.
NATO on välistanud maavägede saatmise Ukrainasse. Lennukeelutsooni kehtestamine, mis viinuks vajaduseni tulistada alla keeldu rikkuvad lennumasinaid ning rünnata Vene poole sõjalist taristut, heideti vaatamata Ukraina esindajate ahastavatele palvetele kõrvale. Poola kaitsejõudude MiG-29 tüüpi hävitajate üleandmine Ukrainale, mida ka USA välisminister Blinken avalikult toetas, peatati.
NATO peasekretär Stoltenberg rõhutab igas esinemises, et tuleb vältida konflikti eskaleerumist. Hirm kolmanda maailmasõja (tuumasõja) vallandumise ees, mida venelased kultiveerivad, töötab. Ilmselt põhjusega – toimub juba teine Vene tuumavägede õppus sel aastal. Eksisteerib võimalus, et Ukraina-vastase kukutusrünnaku ja blietzkrieg’i läbikukkumise järel alanud totaalne hävitus- ja purustussõda jätkub kogu Ukraina territooriumil aastaid. Sellele viitas ka kindral Milley.
Venemaa üritab jätkata territooriumi hõivamist Dnepri vasakkaldal vähemalt Donetski ja Luhanski rahvavabariikide administratiivpiirideni, kui mitte isegi Harkivi-Dnipro jooneni. Käib töö nn Hersoni rahvavabariigi väljakuulutamiseks. Mariupoli vallutamisega soovitakse luua maasild Krimmiga.
Sõja muutunud eesmärgid on Venemaal avalikustatud, vastava narratiivi loomisega tegeleb Vene meedia. Tsiviilisikute vastu suunatud Vene vägede brutaalne vägivald ja kuriteod inimsuse vastu on muutnud sõja lõpetamise läbirääkimislaua taga ülimalt keerukaks. Vene avalikkust valmistatakse ette mittekonventsionaalse massihävitusrelva kasutamiseks: viiteid tehakse Ukraina keemia- ja biolaboritele, jätkuvad Vene propagandasaadete külaliste ja saatejuhtide soovitused kasutada taktikalist tuumarelva nii Ukraina kui ka mõne NATO riigi vastu.
Vene Föderatsiooni presidendi pressiesindaja Peskov kinnitas hiljutises intervjuus Amanpourile (CNNist), et tuumarelva kasutatakse ainult eksistentsiaalse ohu korral riigile. Milline on eksistentsiaalne oht tegelikult, jäi tema käsitluses ilmselt taotluslikult avamata. Ebaselgus ja erinevate tõlgenduste võimalus pärsib võimaliku vastuse väljatöötamist. Omaette küsimus on, kui palju saab Moskvat uskuda – veel mõned päevad enne Ukraina invasiooni algust räägiti õppustest Vene ja Valgevene territooriumil kui suveräänsest õigusest ja kinnitati, et ei kavatseta sissetungi. Nii massihävitusrelva kasutamise kui ka üldmobilisatsiooni (sõja väljakuulutamine) õigustamiseks vajab Kreml grandioosset provokatsiooni, mille eest on lääne luured ka hoiatanud.
Vastasseis Läänemere ruumis ja NATO idapiiril püsib keemispunkti lähedal. Venemaa on paigutanud Kaliningradi MIG-31 hävituslennukid, mis kannavad hüperhelikiirusega õhk-maa rakette Kinžal. Need võivad olla varustatud tuumalõhkepeaga, nagu ka samas paiknevad keskmaaraketid Iskander. 2. märtsil toimus intsident, kus tuumarelvi (tiibraketid) kandnud Vene lennukid sisenesid lühiajaliselt Rootsi õhuruumi. See info avalikustati alles nädalaid hiljem. Mõne aasta tagant on teada juhtum, kus Vene strateegiliste pommitajate paar imiteeris raketirünnakut Stockholmile.
Alanud JEF (Joint Expeditionary Force – ÜK, Taani, Hollandi, Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Rootsi kiirreageerimisjõud) mereväeõppustega paralleelselt ja koostoimes opereerivad Läänemerel Saksa ja Ameerika Ühendriikide mereväe alused. Enneolematu on kahe Arleigh Burke’i klassi hävitaja kohalolu Läänemerel. Sellega on NATO Aegis-süsteemide raketitõrje ja tiibrakettide väljalaskmise võimekus Euroopas mitmekordistunud. Juba varasemast on Rumeenias ja Poolas valvel nn Aegis Ashore (maapealsed) ballistiliste rakettide tõrje baasid. Kõnekas oli Putini reaktsioon NATO raketitõrjebaasi avamise järel Rumeenias 2016. aastal, milles ta kinnitas Rumeenia lisamist võimaliku tuumalöögi sihtmärkide nimekirja.
NATO idapiiridel toimub intensiivne tegevus ka õhus. Pidevalt on Poola ja Rumeenia taevas Ühendriikide ja Briti õhujõudude luure- ning tankurlennukid, millele viimasel ajal on lisandunud ka AWACSid, aeg-ajalt ka Global Hawki luuredroonid. Šiauliai baasist Leedus opereerivad USA armee luurelennukid nii Kaliningradi kui Valgevene suunal. Aeg-ajalt on töös Rootsi luurelennukid ja Saksa õhujõudude allveelaevade tõrjujad. Need kõik on transpondriga lennud, mis ka Flightradar24s reaalajas jälgitavad.
Rzeszów Kagu-Poolas kui tähtsaim varustuskanal Ukraina suunal ning sõjapõgenike vastuvõtupiirkond on lisaks Poola jõududele kaitstud USA 82. õhudessantdiviisi ja Patrioti patareidega. Balti riigid on saanud esialgse, kuid paraku ebapiisava täienduse maavägede osas.
Võimaliku tuumasõja strateegiamängud, mida kirjeldab Briti ajalehe The Guardian ekspert Cristopher S. Chivvis, annavad Vene kallaletungis Ukrainale lõpuks kaks tulemust: kas eskalatsioon Vene tuumasõjani läänega või Ukraina allutamine. „Territoorium rahu vastu“-tüüpi rahuleping Ukraina ja Venemaa vahel jääb praegust olukorda vaadates minu hinnangul samuti võimaluseks. Optimistid räägivad Venemaa lagunemisest. Sellisel noateral käibki tänane „suur mäng“, millega võrreldes Kariibi kriis näib morsipidu. Üks toonase kriitilise vastasseisu peaosaline, NSVLi liider Nikita Hruštšov naeris mõni aeg enne toonase kriisini jõudmist välja Briti peaministri McMillani idee, et head isiklikud suhted maailma liidrite vahel sillutavad teed rahule. Tema sõnul «ajalugu õpetab, et riikide piire ei muudeta mitte konverentsidel. Konverentside otsused võivad ainult peegeldada uut jõudude asetust. Ja see tekib võidu või alistumise tagajärjel sõjas või teistes olukordades“ (H. Kissinger, „Diplomaatia“, 2000, lk 701).
Vene asevälisministri Rjabkovi detsembris esitatud ultimaatumist kollektiivsele läänele, milles nõuti NATO taandumist 1997. aasta eelsetele piiridele, pole praegu kuulda. Kuid mingil hetkel paneb Venemaa selle taas lauale. Milline on Eesti ja meid kaitsvate NATO tuumariikide (USA, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa) vastus NATO vägede lahkumise nõudele tuumarelvaga ähvardamise tingimustes, tuleb mõelda juba praegu.
Keskmaa õhukaitse ja elanikkonna kaitsega ei ole enam aega venitada. Lahendused peavad tulema kohe, täna! Ukrainas toimuva hävitussõja kogemustest lähtuvalt tuleb kiirkorras välja töötada ka toimivad evakuatsiooniplaanid. Nii riigisiseselt kui ka üle Läänemere.
Oleme vastu võtnud kümned tuhanded sõjapõgenikud, kes esialgse solidaarsuspuhangu möödudes on osutumas rängemaks koormaks, kui algselt arvati. Kahjuks on see hajutanud meie fookuse, milleks peab olema Eesti Vabariigi kaitse sõjalise ohu vastu. Venemaa sõjalise (tuuma)eskalatsiooni võimalus NATO vastu ei ole päevakorrast maas.
Ants Frosch, EKRE