Süürias oli al-Assadi võimutsemise ajal alaviitide vähemus eriti priviligeeritud, liberaalses Läänes on selleks saanud homo- ja transseksuaalne vähemus, ja seda nii hullusti, et kogu elu keerleb nende ümber.
Eesti Ekspress kirjutab: “Riik uurib 100 000 euro eest homofoobia ja soovaenu mõju julgeolekule”.
Enne seksrevolutsionääride pealetungi arvati homosid olevat 3-5%, nüüd on see seksuaalse suunitluse asemel veidrike trendiks saanud ning degenerante on nüüd rohkem, pluss veel jüngrid. Ometigi tegeleb riik on marginaalse vähemuse julgeolekualaste küsimustega, eitades samas putinistide “viienda kolonni” ohutegurit. Vähemalt selle ohus üle ei arutleta.
Kui homofoobia ka olemas oleks, siis poleks sellel julgeolekule mingit mõju. Neist meestest, kes vaatavad viltu, kui üks mees käe teise mehe kubemesse topib, läheb sada protsenti sõtta, kui Venemaa meile kallale tungib.
Uurida tuleks hoopis homoseksualismi mõju julgeolekule. Esiteks, need ülesmukitud naiseriietes tüübid, keda võib “praididel” kümnete kaupa näha, vormi ilmselt selga ei pane. Nende mõttemaailm on hoopis teiste asjade juures kui riigikaitse. Homodega seondub pigem kõrgete kontsadega tuigerdamine kui saabates ja relvaga ringijooksmine.
Hinnata võib ka homoagenda mõju riigikaitsele – just “viljatute elupuu okste” tõttu sünnib lapsi üha vähem ja seega vähem ka tulevasi kaitseväelasi.
Kindlasti peab riik “homofoobiast” ja julgeolekust rääkides silmas väidet, nagu lõhestaks “homovaen” ühiskonda. Tegelikult lõhestab hoopis homoagenda, sest homoseksualismi levitamine on korraldanud kokkupõrke ajalooliste ja traditsiooniliste väärtuste ning “liberaalsete uusväärtuste” vahel. Väärtuskonfliktis on agressor ja lõhestaja päris kindlasti neljatäheorganisatsioon.
Ja julgeolekuliselt on kõige hullemaks ühiskonna lõhestajaks olematu toetusega valitsus, kes on suutnud rahva igas küsimuses tülli ajada, polariseerida, vastandada. Kõrged maksud, peaklesunnitavad tuulepargid, rahvast ülesõitmine igas küsimuses, suveräänsuse loovutamine – kõik see on loonud nii sassis ühiskonna, et homode küsimus on siin liivaterake mererannal. Aga ometigi tehakse neist julgeolekuküsimus.
Uuring käsitleb ka nn soovaenu. Kindlasti ei vaadelda seal julgeolekulist ohtu radikaalfeminismist, mis alandab mehi, peksab nad vastu maad laiaks, võtab mehelikkuse, surudes asemele “eidestumise”, mille tagajärjel muutuvad mehed kaitseväeteenistuseks sobimatuteks eitedeks. Soovaenu räigeim vorm, mis mõjutab jugeolekut negatiivselt, on meeste mehelikkuse hävitamine marunaisõiguslaste poolt.
Kui ühitada väidetavat homofoobiat ja julgeolekut, siis võiks uuringutegijad kiigata Eesti vene kogukonna poole, kus suurimaks solvanguks on “tõ p…st”. Aga vaevalt venelastegi suhtumist homodesse julgeolekuga väga siduda saab, sest neile ei meeldiks homod ka siis, kui Venemaad valitseks Nemtsovi või Navalnõi moodi mehed.
Küll aga on julgeolekuoht see, kui siinsed venelased hakkavad Eestisse halvasti suhtuma sellepärast, et Eesti valitsus ümmardab kompromissitult ja vaseliini abil üht väikest seksuaalvähemust, keda vene traditsionalistlik kogukond valdavalt jälestab.
Aga venelasi Reformierakonna juhitud riik kardab, neid ei hakata homofoobia pärast nagunii puutuma, kui see ka olemas on. Löögi alla jäävad einult eestlased. Nagu Lääneski, kus äärmusfeministid lintšivad valgeid mehi nagu konveieril, aga moslemimehi, kes on tõelised naisteahistajad, nad puutuda ei julge.
Selle teemaga seostub veel ka hiljutine sündmus, kus “politsei eriüksus ohjas vihaseid ja näljaseid mässulisi”. Vaat see on juba ettevalmistus selleks, kui rahvas tuleb tänavatele, et protestida homode ümmardamise, riigi venestamise ja multikultiseerimise, suveräänsuse loovutamise, kõrgete maksude ja saamatu valitsuse vastu. Just neil “mässajatele” antakse siis kaigast, nagu teeb seda Briti politsei inimeste vastu, kes protesteerivad migrantide vägivalla vastu.
Aga see uuring soovaenu, homofoobia ja julgeoleku kohta annab just sellise tulemuse, nagu liberaalne riik on tellinud.
Uued Uudised