25.09.2025
Apteegitöö kogemust on mul üle 30 aasta, see on piisavalt pikk aeg, et teha vahekokkuvõtte, kuidas apteekide töökorraldus, ravimite müük ja suhtumine abivajajasse on muutunud, kirjutab proviisor Triin Elmaste.
Kunagine tava, et märgatav kogus ravimeid valmistati arsti retsepti alusel apteegis just konkreetsele patsiendile, on muutunud. Praegu saabuvad peaaegu kõik ravimid masstoodanguna ravimitööstuselt.
Apteek on teisenemas justkui poeks, kus ravimite valmistamise asemel toimub ainult müük ja lisaks ravimitele saab sealt osta enam-vähem kõike muudki, alates lapseluttidest ning lõpetades seepide ja kosmeetikatoodetega.
Üks dilemma, mille on kaasa toonud suurtööstuse ravimid ja millega peavad kokku puutuma tänapäeva patsiendid (apteekide klientuuri võib täiesti õigustatult nii nimetada), on: millist ravimit eelistada? Kas originaal- või geneerilist ravimit? Viimase kohta kasutatakse vahel ka nimetusi koopiaravim või analoogravim.
Koopiaravim sobib täiesti
Geneeriline ravim jõuab turule pärast originaalravimi patendikaitse lõppemist. See tähendab, et sama toimeainega ravimit võivad tootma hakata ka teised ravimitootjad. Geneerilise ravimi tootja peab aga tõestama, et ka tema ravim sisaldab sama toimeainet täpselt samas koguses nagu originaalravim ning et see avaldab organismile samasugust mõju kui originaalravim.
Enda kogemuse põhjal võin kinnitada, et geneeriline ravim on sama tõhus, ohutu ja kvaliteetne kui originaalravim, kuid tihti kordades odavama hinnaga. Kui arst on välja kirjutanud ainult toimeainepõhise retsepti, siis peab ostuotsuse tegema patsient. Ravimimaailmas ei kehti sama toimeainet sisaldavate ravimite korral põhimõte, et mida kallim, seda kvaliteetsem. Seega on majanduslikult mõistlik ravimi ostmisel valida hinnalt soodsaim variant.
Eestis on apteekritel kohustus pakkuda võrdsete valikute korral patsiendile soodsaimat alternatiivi eeldusel, et arst ei ole retseptil antud korraldusega käskinud müüa vaid konkreetse tootja ravimit. Kui arst on kirjutanud retseptile toimeaine (nn toimeainepõhine retsept), siis on inimesel apteegis võimalik valida endale sobivaima hinnaga ravim samaväärsete alternatiivide hulgast. Ei ole mingit meditsiinilist põhjust eelistada kallimat ravimit. Loomulikult jääb igale inimesele siiski õigus osta ka lihtsalt nö tugevat/tuntud brändi, kuid sellel on mõju ainult enesetunde jaoks.
Seega on geneeriliste ravimite tähtsus tervishoiusüsteemis suur, sest lubab tagada medikamendid ka madalama sissetulekutega inimestele.
Ravimid on olemas
Eesti ravimituru kiituseks võib öelda, et meie apteegid on ravimitega hästi varustatud. Kuigi aeg-ajalt võib esineda lühiajalisi tarneprobleeme ning mõne ravimigrupi kättesaadavus on piiratud, on need hädad olnud ajutised. Positiivne on Eestis ka ravimiameti kõrgetasemeline kontroll ravimite kvaliteedile ning pidev järelvalve.
Ravimite kättesaadavuse kõrval tahan rõhutada ka seda, kui tähtis on järgida arsti või tootja ettekirjutusi. Enneaegselt lõpetatud või omapäi muudetud ravimikuur muudab medikamentide manustamise mõttetuks.
Apteegist ei tohiks saada äriettevõte
Trend, mis minu töökogemuse põhjal on kahjuks aina kasvanud, on see, et apteek järjest enam muutumas tervishoiuasutusest pragmaatiliselt kasumit taotlevaks äriühinguks. Ehk ravimiäri (kas pole huvitav liitsõna?) põhimõte on libisemas puhtalt inimese aitamisest hoopis kasumit maksimeerivaks tegevusalaks nagu ükskõik milline teine osaühing või aktsiaselts.
Mis on aga apteekide erinevus võrreldes teiste majandussektorite suhtumisega oma tegevusse? Kui „tõeline“ äriühing üritab kasvatada oma kasumit eeskätt kvaliteedi ja püsiklientuuri tekitamise kaudu, siis kas see on võimalik ka apteekide puhul? Kas meditsiinis saab ikka olla esmatähtis tekitada püsiklientuur?
Puhast müügitegevust ja kasumi maksimeerimist pidurdab praegu ainult apteekrite missioonitunne. Ehk kui kassasaba on pikk ja üks ostja vajab põhjalikumat nõustamist, siis erinevalt näiteks toidukauplusest ei kiirusta apteekides järgmiste müükideni jõudmiseks. Ennem lastakse järjekorra lõpp uksest välja jalutada, kui tehakse mõni ebakvaliteetne (st ilma nõustamiseta) müük.
Võimalused muutusteks nii riigi kui kohaliku omavalitsuse näol oleks, et väärtustatakse meie eriala kui esmatasandi nõustamise teenust. Hetkel ei ole võimalust Tervisekassast saada nõustamise eest lisahüvitist. Nii nagu saavad hamba- ja perearstid. Kellel iga visiit on tasutatud.
Kui apteekide eluspüsimine ei sõltu ainult ainult maksimaalsest müügist kasumi tagamiseks, siis väheneb ka surve ainult müüa ja müüa… Jääb rohkem aega ja kasvab motivatsioon, et anda nõu, terviseprobleeme arutada ja inimesest hoolida.