24.11.2024
Kes kellele raha annab?
Kliimakonverentsidega on juba nii, et nendega ei jää rahule keegi. Seekordne kooskäimine Bakuus toimus kõva raha väljapressimise sildi all.
Arengumaad, eriti seekord väga aktiivsed Aafrika riigid, on ilmselt aru saanud, millist kasu nad võivad kliimahüsteeriast lõigata ja on seepärast algatanud narratiivi, et rikkad riigid, kes väidetavalt palju saastavad, peavad “kliimakahjustused” neile kinni maksma.
Aafrika riigid on väga korruptiivsed – aitab sellest, kui vaadata neis riikides toimuvaid valimisi, kus võidab aastakümneid valitsenud “president” ja opositsioon jäetakse pika ninaga. Lääneriigid on juba mõistnud, et kõik arenguabid kaovad neis riikides nagu hundi kurku, rikastades peamiselt vaid võimueliiti.
Aga päris rumalad nendes maades ei olda – nüüdseks ollakse ära tabanud, et kliimavõitlus on uus kullasoon. Nn arengumaad on vaesed, väärtused luuakse rikastes riikides (koos saastega) ning nüüd raiuvad need riigid nagu rauda, et nemad on kannatajad ja nende kannatused tuleb kliimarahadega kinni maksta. Kuigi suurimad plastikuga saastajad on kindlasti arengumaad.
Kliimahüsteeria on muutunud kaubaks – aafriklased ja teisedki teavad, et sellel teemal on Läänel raske vastu vaielda ja nõuavad nüüd enda ülalpidamist kliimarahadega. Mingit “aidata arengumaadel muuta oma majandus keskkonnasõbralikumaks” kindlasti ei tule, see raha läheb tarberahaks, mitte “kliimasõbralikku majandusse”. Analüütikud on öelnud, et ülikallis “kliimamajandus” pigem laostab Aafrikat, neile oleks just vaja võimalikult odavat fossiilkütustega toodetud elektrit, et manner saaks majanduse jaoks piisavalt energiat.
Leppe järgi tuleb järjekordne rahasüst, mis midagi ei muuda – ja eks sellepärast ei tahagi rikkad riigid summasid taevasse tõsta (jutt oli 1,3 triljonist dollarist aastas, saadi lubadus 300 miljardit dollarit aastas).
Kavalad on ka saareriigid, kes räägivad oma saarte uppumisest, kuigi reaalne oht oleks vaid näiteks Maldiividel või Tuvalul, kus on vaid madalad korallsaared – aga uppumisest räägivad ka näiteks Vanuatu ja Samoa, kelle saared on mägised, mitmekilomeetriliste mäetippudega (kuigi ka neil on korallatolle). Mis aga puutub ülemaailmsesse veetõusu samaaegselt maa ülekuumenemisega, siis saari uputav veetõus peaks ka Eesti ranna-alasid mõjutama, sest oleme üks maailmameri – aga meil pole midagi näha.
Aafriklased nõuavad sisuliselt selle kinnimaksmist, et nemad ainult sõdivad ja majandavad ekstensiivselt, olles ise omajagu Musta Mandri kliimat rikkunud. Muidugi on neil osaliselt ka õigus, näiteks Prantsuse firmad rikkusid Niigeris ja Malis tuareegide maa, vallandades ülestõusu, mis on nüüdseks muutunud suuremaks Barkhane konfliktiks. Hiljuti surusid prantslased maha põlisrahva kanakade rahutused niklisaarel Uus-Kaledoonias.
Seega on kliimakonverentsidel toimuv vaid üks suur tüli raha ümberjaotamise pärast, kus arengumaad näevad hüsteerilises kampaanias oma võimalust ja rikkad riigid ei taha maksta, sest teavad, et see raha läheb eliidi pangaarvetele.
Uued Uudised