18.01.2020
Argo Luude
Et oma igapäevane meediapeks EKRE suunal oleks jätkuvalt tehtud, on nüüd pikemalt pidama jäädud riigiettevõtete nõukogude ja nimetamiskomitee juurde [Nimetamiskomitee põhitöö on leida riigi äriühingute nõukogudesse liikmed, kes suudavad kaitsta riigi kui omaniku huve – toim.] Kirjutatakse ja räägitakse riigiettevõtete politiseerimisest ja heidetakse ette, et EKRE tahtvat ajada käe nende kaukasse. Kommenteerin teemat mõne sõnaga.
Riigiettevõtted võib laias laastus jagada kaheks: ühed, mis tegutsevad avatud turul ja konkureerivad teistega võrdsetel alustel ning teised, mis on üht- või teistpidi vähemalt mingis osas monopoolses seisus.
Esimestega peaks olema lihtne – sellised ettevõtted tuleks tegelikult kiiremas korras erastada, sest puudub igasugune põhjus, miks riik peaks selliseid ettevõtteid omama. Nii kaua kui nad aga mingil põhjusel erastamata on, tuleb neid juhtida nii naga tavalisi eraettevõtteid, omanik kinnitab nii lühemad kui pikemaajalised strateegilised eesmärgid, pannakse paika kompetente nõukogu ja juhatus ning lastakse toimetada. Kui juhatus teeb midagi valesti, siis kliendid hääletavad jalgadega ja valivad parema teenusepakkuja.
Teiste ettevõtetega on probleem märksa tõsisem. Tegemist on tihti suurte, riigi jaoks strateegiliste ettevõtetega, mis mõjutavad märkimisväärselt kogu riigi majandust tervikuna. Juhtimisvead sellistes ettevõtetes võivad osutuda väga ränkadeks ning tuua lõpuks riigile kaasa suuri rahalisi kohustusi, rääkimata sellest, et negatiivselt võib saada mõjutatud kogu ettevõtluskeskkond. Kuna niisugused ettevõtted mõjutavad väga paljusid teisi sektoreid, on oluline, et nende juhtkond tajuks vastutust ning käituks vastavalt. Kahjuks on liiga tihti olnud näiteid, kus vastupidiselt, on riigiettevõtted kasutades ära oma positsiooni turul, käitunud teiste ettevõtetega ebaeetiliselt, surunud neile peale äriliselt kahjulikke lepinguid, riske, jne., ning neil pole jäänud üle muud kui alistuda, sest vastasel juhul oleksid järgnenud sanktsioonid, mis võib-olla oleksid olnud juriidiliselt korrektsed kuid moraalselt ja eetiliselt väga küsitavad. Kahjuks polnud nõukogud võimelised selliseid ilminguid nägema või suutma juhatust tegelikult kontrollida.
Varem oli valesti see, et riigiettevõtete nõukogud mehitati parteilastega lihtsalt sellepärast, et tegu oli parteilasega. Olid riigikogu liige ja juhtumisi koalitsiooni saadik ning sind määrati tihti lausa mitme ettevõtte nõukogusse. Kas sa nende ettevõtete tegevusest midagi taipasid, polnud oluline, oluline oli, et nõukogus maksti liikmetele tasu ja nõndaviisi sai tublidele parteikaaslastele kombineerida korraliku lisasissetuleku.
Tõe huvides olgu märgitud, et eks mõni ärksam poliitik rääkis nõukogus kaasa ka, aga paljud olid vait ja tõstsid vaid kätt. Nemad ei saanud aru sellestki, mis on vahet kasumi- ja rahavoogude aruandel, rääkimata sellest, et nad oleks taibanud, kust leida ja kuidas arvutada lühiajaliste kohustuste kattekordajat. Niimoodi sai juhatus juhtida riigiettevõtet justkui oma isiklikku, kuigi paljudes ettevõtetes olid ja on olemas sisekontrolliosakonnad, alluvad need juhatusele ja kui sisekontroll isegi midagi leidis ja nõukogule esitas, puudus viimasel tihti pädevus aru saada, millest üldse käib jutt.
Nimetamiskomitee loomisega sooviti seda praktikat muuta, sooviks oli, et nõukogudesse pääseksid oma ala asjatundjad, kes saaksid ka päriselt aru, mis ettevõttes sünnib ning oskaksid adekvaatselt reageerida. Süsteem käivitus, poliitikud kadusid nõukogudest ja tundus, et õnn on õuel. Aga päris ei olnud.
Sõltumatu nimetamiskomitee ikka polnud päris sõltumatu. Sealgi tekkisid koalitsioonid, näiteks peagi oli selge, et kui keegi oli kusagil julgenud avaldada mingit kahtlust Rail Balticu otstarbekuse üle, polnud sel inimesel lootustki saada mõne ettevõtte nõukogusse. Lisaks tekkis küsimus, et kui nimetamiskomitee on sõltumatu ja samuti on sõltumatu nende poolt määratud nõukogu, siis kuidas valitsuses kokku lepitud prioriteedid üldse riigiettevõtetes peaksid rakenduma? Kui valitsus leiab, et riiklik postiettevõte peaks viima kirjad ja perioodika koju kuuel päeval nädalas, juhatus aga teeb nõukogule selgeks, et majanduslikult on otstarbekas seda teha vaid korra nädalas, siis ühtäkki selgub, et valitsusel polegi ühtegi hooba riiklikku prioriteeti mitte tunnustavat ettevõtet korrale kutsuda.
Niisiis tuleb leida kompromiss selle vahel, et riigiettevõtete nõukogudes oleksid kompetentsed inimesed ja et valitsuse poliitilised prioriteedid ja riiklikud huvid saaksid riigiettevõtetes realiseeritud.
Kui nimetamiskomitee liige on määratlenud oma poliitilised eelistused ja need kattuvad võimul oleva koalitsiooni omadega, siis sellise isiku komiteesse määramine annabki võimaluse eelnimetud dilemma lahendamiseks. Valitsus saab suunata oluliste riigiettevõtete otsuseid vastavalt koalitsioonilepingus kokkulepitule. Sellise lahenduse puhul pole karta, et nõukogud saaksid jälle täis ebakompetentseid parteisõdureid, kuid annab vähemalt teoorias võimaluse taltsutada ettevõtete juhte, kes ignoreerivad riigi kui ka omaniku huve.
Nii et rahu, ei mingit tagasipöördumist vana süsteemi juurde, vaid kindlustamine, et koalitsioonilepingus kokku lepitud eesmärgid saaksid ka riigiettevõtetes ellu viidud.
Argo Luude
Nimetamiskomitee liige
AS Keskkonnateenused juhatuse esimees
Tallinna volikogu liige