04.09.2025
Lasteraamatud on kahtlane kraam, aga mõni lastekirjanik võib sellele vaatamata olla tore inimene.
Kuskilt võrguavarustest jäi silma lastekirjanik Leelo Tungal, kelle väitel oleme juba nii ettevaatlikud, et isegi nalja ei julge teha ning see vaesestavat ühiskonda. Lastekirjanikke muidugi ei saagi päris täie ette ja tõsiselt võtta, kõik need sipsikud, timurlased ja küberneetilised karud on ju totrus.
Eksperthinnangu korras olgu öeldud, et ühiskond jaguneb tõesti kolmeks: ühed ei julge nalja teha, teised ei oska nalja teha, inimkonna parem osa aga oskab nalja teha ja teeb seda millal hing ihaldab ja nii palju kui viitsib. Huumor kahtlemata rikastab ühiskonda ning on vaimsele tervisele hea.
Kirjandusteaduslik fakt on see, et infantiilsetes sipsikutes ei ole midagi naljakat, mis muidugi ei tähenda seda, et nendes poleks tööstuslikus koguses nõmedat. Tore on kuulda väärika ja teeneka literaadi suust selget ja asjalikku juttu. Harva seda tänapäeval juhtub. Paljud kardavad kõike: pisikuid, Putinit, kliimat, Jeesus Kristuse kättemaksu ja nalja teha, sellistele inimestele tunneme me kaasa.
Argpüksi elu on lõputu hädaorg, teda vaevavad nii reaalsed kui väljamõeldud ohud, tema unerahu või röövida nii hea ilm kui ka halb ilm, ta võib kaugete Aafrika elude pärast silmad peast nutta ja seejärel ähvardada kohalikke kristlasi ja eksperimentaalsest süstist keeldujaid füüsilise arveteõiendamisega.
Nad on terve elu ja igas olukorras nagu nurka aetud marutõbised kährikud – armetud ja samas ohtlikud. Argpüksi ei saa usaldada, keegi ei tea, millal tal jälle hoog peale tuleb ja millist kommunistide agitatsiooni ta ilma vähimagi põhjuseta uskuma hakkab. Järgneb psühhoos.
Aral inimesel on palju ühist võõrutuspiinade all kannatava narkomaaniga. Arg on ettearvamatu, agressiivne, vaimselt ebastabiilne, ohtlik endale ja teda ümbritsevatele inimestele. Hoitagu eemale argadest, eriti nendest, kes ei julge isegi nalja teha, sest nad teevad ainult seda, mida kästakse ja sedagi halvasti.
Ühiskond on rikas ka siis, kui ellu on jäänud ainult mõni üksik julge kirjanik, stalinismi ajast meenub kolm vaprat: Betti Alver, Uku Masing ja Artur Alliksaar – igavene vemmal, klassik, kloun ja naljahammas muu hulgas. Kui poleks Alliksaart, saaksime öelda, et kõik kartsid, keegi ei suutnud inimeseks jääda ja midagi väärtuslikku luua – nii hirmus oli see aeg.
Aeg oli hirmsam veel kui täna, ent Alliksaar suutis ja julges, nii luuletada kui nalja teha. Kõik need rauad, rummod, smuulid ei olnud võimelised, Smuul muidugi mõnitas Underit ja muid normaalseid inimesi nurjunud huumori vormis, aga see ei üllata meid argpüksi ja lojuse juures, nii nagu ei üllata ka küüditamine ja märtsipommitamise õigustamine – arg, mis teha.
Arad tuleb maha kanda, neile tuleb selg pöörata, nad tuleb otsustavalt hukka mõista ja nad tuleb unustada, välja arvatud Smuul, kelle Jumal on oma vihas loonud näituseks, mis juhtub inimesloomaga, kui tal püksid püüli sõeluma hakkavad.
Aga sina ära ole Smuul, ära karda, ära ole arg. Piinlik on olla hale rott. Piinlik ja häbiväärne. Tee julgesti nalja ja aja kasvõi Eesti Vabariigi asja ning heteroseksuaalset rida. Surm siin või Siberis, ütlesid metsavennad ja neil oli ka selles punktis õigus.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 03.09.2025