25.09.2018
Vana mees avaldab austust.
25. september oli Amblas sügiseselt jahe ja tuuline, kui see ei seganud arvukaid pastoraadi aeda kogunenud inimesi avaldamast austust vabadussõjalaste ühele liidrile Artur Sirgule.
Avakõne pidas ja üritust juhtis ausamba rajamist korraldanud SA Mälestusselts “Artur Sirk” juhatuse liige Jaak Madison, kes meenutas, et 118 aastat tagasi sündis lähedal asuvas Sepa talus poisslaps, kelle ilmaletulekul ei teadnud keegi arvata sõjakangelase sündi. “Tema ja teiste vabadussõjalasteta poleks me täna siin,” nentis ta.
Madison lisas, et ausammas annab inimestele teada sellest panusest, mille sõjasangar andis Eestile, sealhulgas ka üritusele tulnud Ambla kooli õpilastele, kes teavad ja hindavad naaberkülas sündinud Arturit. Ta tuletas eraldi meelde 1934. aasta 12. märtsisündmusi, mis tõid kaasa Artur Sirgu surma. “Tema surm oli seotud sel ajal Eestis tehtud poliitiliste otsustega,” märkis ta.
Järva vallavanem vallavanem Rait Pihelgas lubas oma kõnes väärtustada Artur Sirgu pärandit. Ajaloolane Jaak Valge ütles, et Artur Sirk on idealistliku vastupanu sümbol, ning ta tõi esile selle mehe sõnad, mida ta ütles intervjuus ühele Riia ajalehele: “Meile pole tarvis ei Hitlerit ega Mussolinit, meil on vaja ausaid Eesti juhte!”
“Ausammas ei sümboliseeri mitte ainult tänuvõlga Artur Sirgu ees, vaid ka seda, et me oleme jagu saanud okupatsioonist – see monument tähendab võitlust eestluse eest,” märkis Jaak Valge, kes teatas samas oma ühinemisest EKRE-ga. “Me peame olema vaimust vabad, võitlema selle eest, et ei kaoks sõnavabadus – demokraatiat ei saa kaitsta selle kitsendamise hinnaga!”
Mälestussamba juurde olid laulma tulnud Sakala korporatsiooni laulumehed oma sini-violetse-valge lipu all, et avaldada austust oma liikmele, kellest sai 1922. aastal Sakala rebane. Korporantide nimel esinenud Hans Daniel Kaimre rääkis sellest, kuidas Sirk süstis oma kaaslastesse eesti vaimu ja korp! Sakala on esimene koht, kus ta omi mõtteid avaldas, kuid seal sai ta tunda ka reetmist.
Nimelt nõuti 1935. aastal korporatsioonilt, et koristatagu Sirgu pilt seinalt või kadugu korp! Sakala Tartu pildist. Kuigi lipukirjaks oli “Üks kõigi eest, kõik ühe eest!”, kisti see põhimõte puruks ja alles 1979. aastal taastati Ameerikas Artur Sirgu liikmelisus. “Täna oleme me tunnistajaks, kus tema mälestus on pronksi valatud,” lausus Hans Daniel Kaimre.
“Tänane tegu on võimsa sümboolse laenguga,” märkis Riigikogu vabadussõjalaste rehabiliteerimise toetusrühma liige Jaanus Karilaid. Tema sõnul on Artur Sirgu ausamba avamine temast ilmunud raamatu järel teine tegu, kolmandaks peaks saama kõigi vabadussõjalaste rehabiliteerimine.
Üritusele hilinenud EKRE esimees Mart Helme ütles põhjuseks selle, et enne ei saanud tulema, kui oli maha hääletatud Reformierakonna topeltkodakondsusseaduse muutmise eelnõu – see uudis pälvis võimsa aplausi. Helme sõnul tähendab Artur Sirgu ausamba püstitamine põlu alla sattunud eesti inimeste mälestamist, sest ka Sirk trotsis üht klikki.
“1920. aastate lõpus oli näha, et riik ei liigu õiges suunas, ja sama on ka praegu,” nentis Mart Helme. “Ka praegu võõrandatakse kõike eestlaslikku.” Ta rääkis ka sellest, et Riigikogus praegu arutatavatest seadustest pole ainsatki oma seadust, vaid kõik on tehtud eurodirektiivide alusel.
Mart Helme meenutas kauaaegse Danske rahapesu taustal, et ka eelmise Eesti vabariigi aegu pesti läbi Eesti bolševike kulda, ning needsamad kaasosalised viisid hiljem läbi hääletu alistumise. “Me peame kõike praegu vaatama sellest samast vaatevinklist,” lausus ta.
Mälestusseltsi “Artur Sirk” nõukogu liige Daniel Mereäär meenutas, et Artur Sirgu töö mälestussamba kallal algas kahe aasta eest Evy Laamann-Kalbuse raamatu lugemisega. Selle võõrsil elava ja mälestusseltsiga tihedalt seotud daami isa Paul Laaman oli Artur Sirgu sõber.
“Soomusrongil võidelnud Artur Sirk represseeriti ja ta pidi hiljem istuma vanglas koos kommunistidega,” rääkis Daniel Mereäär. “Me näeme kahjuks praegugi, kuidas üle Euroopa toimub võimu tsentraliseerimine ja rahvustunde hävitamine – me peame tegema kõik, et Eesti jääks!”
Ambla koguduse õpetaja Tõnu Linnasmäe meenutas, et algselt Ambla vabadussõja mälestussamba juurde kavandatud monumendi sinna püstitamiseks ei saadud luba, ka vanemate haudade kõrvale seda panna ei lubatud ja nii saigi viimaseks kohaks Ambla pastoraadi esine, kuhu püstitati ka lipuvarras. “Kui tavaliselt öeldakse, et tahtsime teha hästi, aga välja tuli nagu alati, siis nüüd saame öelda – tahtsime hästi, aga välja tuli veel paremini,” oli ta rahul. Mälestussamba õnnistas Järva praostkonna praost ja Türi koguduse õpetaja Teet Hanschmidt.
Kohal olid ka Sakala Sõjameeste Ühingu veteranid, kellest üks, 94-aastane Harald Mäepalu, pidas nooruslikult kõlaval häälel ajalukku vaatava kõne 1930. aastate sündmustest. Sõna sai ka eakas Olev Kasak, kes ütles, et ka praegu kehtib vaikiv ajastu ja ta soovitas kõigil mitte hääletada valimistel nende poolt, kes õigustavad 1934. aasta sündmusi. Tema ise lubas valida EKRE.
Mälestussündmusel laulis korporatsiooni Sakala meeskoor, selle juhatas sisse Eesti hümn ning teiste laulude seas kõlasid ka “Eestimaa, mu isamaa,” mida laulsid kaasa ka veteranid, ning “Hoia, Jumal, Eestit!” Ausamba autoriks on skulptor Ekke Väli, pronksi valas selle Bruno Kadak.
