28 aastat hiljem – EKRE on tänane Rahvarinne

On taasiseseisvuspäev, kohe on tulemas Balti Keti 30. aastapäev.

Meenutades sel nädalal 28 ja 30 aasta taguseid sündmusi, peame kriitiliselt hindama olukorda, kus Eesti riik ja ühiskond on täna.

Me näeme väga palju sarnasust sellega, kuidas toona Moskva keskvalitsus üritas iga hinna eest meie ja teiste vanglaimpeeriumi pistetud rahvaste iseseisvumispüüdlusi takistada. Nüüd tehakse seda Eestis oma inimeste, kaaskodanike käte ja valedega.

Pärast Balti ketti ähvardati Eesti maa pealt pühkida. 20. augustil 1991 olid Tallinnas tankid ja Eesti vabaduse viimaseks verstapostiks oli Tallinna teletorn, mille kaudu suudeti veel õhtul välja saata sõnumit, et Eesti NSV Ülemnõukogu otsustas Eesti iseseisvuse taastada. See oli tol hetkel ainus tsenseerimata meediakanal, mis levis väljapoole NSV Liitu.

Olin juhuse tahtel neil päevil Helsingis, kus mind nimetati Soome Instituudi Tallinnas tegevjuhiks. Enne seda olin Ida-Soomes Luumäel, istudes tollase välisministri Lennart Meri selja taga mälestusväärsel sündmusel, Eesti vabatahtlike Soomepoiste ehk JR 200 mälestusmärgi avamisel.

Olin järgmisel päeval Helsingis Tuglase seltsis, kus Lennart andis pressikonverentsi kogu maailma meediale. Õhtul aga istusin Helsingin Sanomate toimetuses Erottajal, klapid peas, ja jälgisin Eesti Raadio sahiseva kanali kaudu sündmusi Tallinnas. Ilmselt esimesena jõudis maailma trükiväljaandeisse ka minu lühisõnum iseseisvuse taastamisest Eestis.

Olin ka 1989 Balti ketis, kuskil Türi kandis koos oma Valguse kirjastuse bussitäie rahvaga. Rahvarinne oli tollal juba sündinud algatajate nagu Edgar Savisaare juhtimisel. Sama mehe, kes läks julgelt kohtuma nõukogude okupatsioonivägedega 21. augustil 1991 Teletorni juures hetkil, mil Moskvas oli putš veel jõus. Tänu temale ja teistele rahvarindelastele ja Eesti vabadusvõitlejate ühendustele nagu ERSP-le, suudeti Eestis läbi viia veretut revolutsiooni.

Nüüd, kohates pühapäeval Edgar Savisaart tema kodus Virumaal, kus tähistati Kesknädala ilmuma hakkamise 20. aastapäeva, mõtlesin tagasi neile sündmustele ja mul tekkis tänase Eesti olukorraga hämmastav, aga ka hirmutav paralleel. Aga ma nägin ka Edgari silmis lootust muutusele, paremusele.

Me mäletame 1980. aastate lõpuaastaist interrinde märatsemist miitinguil, Eesti kompartei vanameelse juhtkonna katseid ajada tülli Eesti rahvusmeelseid jõude, et kutsuda esile konflikte, isegi veriseid. Meenutagem või Tartus verekoerte ässitamist noorte meeleavaldajate peale, sündmusi Võrus ja mujal.

Provokatsioonid ei õnnestunud. Rahval oli liiga palju kaotada, et mitte minna tülli omade keskel. Parteilised meediakanalid huugasid veel 1987 Hirvepargi meeleavalduse järel kodanliku natsionalismi taastamise püüetest ja nii edasi ja nii edasi. Kuidagi tuttav tuli ette seoses tänase päeva sündmustega ja tänase meediaga.

Ei, enam pole verekoeri, on lumehelbekesed tühjade südamete klannist, kes ei vaevu jätma Stenbocki maja esist oma totrate nõudmistega. Interrinne on asendunud Brüsseli ülimuslikkuse jutlustajatega, kelle eesmärgiks on kaotada Euroopast rahvused.

Peavoolu meediakanaleis ei möödu päevagi labase sõimu ja „sitaste saabasteta“, millega tambitakse Eesti rahvuslikel väärtustel. Õigussüsteem on muutunud ülimalt ebausaldusväärseks nagu need miilitsadki, kes 15. mail 1990 avasid Toompea lossi väravad, et interrindelased saaksid tormata rahvusmeelseile kätte maksma ja Eesti sinimustvalget maha rebima.

Parteilised tunnused on tänaseks teised, aga eesmärgid on samad. On samad geenid neis, kes võitlevad täna rahvusliku üksmeele ja koos sellega EKRE vastu. Miks meenutab Eesti Rahvuslik-Konservatiivse Erakonna tegevus mulle neil päevil nii kangesti Rahvarinnet? Taastamaks uuesti Eesti iseseisvust ja suveräänsust.

Mart Ummelas, kolumnist

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga