20.12.2018
Punane joon tähendab rõhutatud piire, millest üleastumine on juba midagi erakordset. Pilt on illustratiivne.
74-aastane kuu lapse isa Aago Metsar, kes nimetab ennast Toompeal mitteviibinud kristlaseks (EELK) ja parteituks, räägib oma arvamusloos sellest, kui valelik on meid ümbritsev poliitikamaailm.
“Joseph Goebbels fašistliku Saksamaa propaganda põhialustest: “Vale peab olema nii suur, et kõik seda usuvad!”
Õhtuleht 26.11.2018 kirjutab: „Riigikogu ees toimuv EKRE meeleavaldus võttis ootamatu pöörde, kui lavale astunud eurosaadik Indrek Tarand tõmmati pikali. Tarandit peksti jalgadega selga ja kõhtu”. Vastavalt Globaalse Ränderaamistiku Preambuli p.16. (17) … tõenduspõhise avaliku arutelu edendamine …, ja võrreldes Õhtulehega 26.11.2018, on järgnev pöördumine tõenduspõhine.
Natsionalism ei teki “hirmutades”, “ässitades” ja “kihutustööd tehes”. Natsionalismi tõusu kutsuvad esile valitsused, valitsevad parteid, riikide juhid ja rahvusvahelised organisatsioonid, kui nad pettuse, vale ja jõuga annavad ühtedele inimgruppidele ja ka parteidele eelisseisundi teiste inimgruppide või parteide ees. Natsionalism on alandatava ja allasurutava kaitsereaktsioon.
Kommunistide arvates olid Molotov – Rippentropi pakti salaprotokollide avaldajad rahvavaenlased ja ässitajad ning tuli vangi panna. Nüüd siis analoog kommunistlikust ideoloogiast Eesti Vabariigis.
Rahva eest salajas hoitud Globaalse Ränderaamistiku väikerahvuste assimileerimiskava avaldamise nõudmine ja kinnitamise vastu protestimine on “vihkamise õhutamine” ja “hirmutamine”! Ei EKRE, ei IRL ega keegi teine ei hirmuta ega ässita rahvast ja ei tee kihutustööd, vaid rahva ajab vihale, paneb põlgama, vihkama ja mässama poliitikute meeletu vale ja vassimine.
Kõige hiliseimad näited on kohutavalt alatu pooltõde/vale kõikide tasandite poliitikutelt Globaalse ränderaamistiku kohta ja Toompeal toimunu, kui poliitikud ja meedia tegid hurraaga süüdlaseks EKRE ja tõstsid provokaatori märtriks. Tembeldame vaenlaseks, küll siis saame hääled oma lemmikutele! (selgitus: „provokaator“ – Vikerraadio Intervjuud 27.11 kell 7.35 Indrek Tarand : „Minu ülesanne …“)
Juhul kui Eesti Vabariik on demokraatlik riik, siis: 1. Demokraatlikus ühiskonnas registreeritud piketi, miitingu, koosoleku, nõupidamise jne. korraldaja või läbiviija registreerib eelnevalt või annab jooksvalt sõna soovijatele. Sõnasoovijad ootavad viksilt oma järjekorda ja korraldaja luba sõnavõtuks.
2. Anarhia puhul korraldaja korraldatud järjekord ei loe. Sõna saab see, kes jõuga võtab mikrofoni. Mida kõvemini räuskab, seda “õigem mees”. Eriti “õige” on ta siis kui räuskaja on “oma”. Eurosaadikust räuskav provokaator Indrek Tarand, minnes lavale ja haarates irvi näoga, ilma loata mikrofoni, eiras kõiki demokraatia elementaarseid tavasid s.h. viisakas käitumine – oma kõne järjekorra ootamine, muidugi juhul kui ta oli kõnelejaks registreeritud/lubatud.
Kordagi pole taunitud Indrek Tarandi sellist käitumist, vaid nii poliitikud kui meedia on väitnud, et sõnavabadusega on eurosaadikule antud õigus ükskõik kus, millal ja kuidas, sealhulgas vahelesegamisega räusata (Six!), süüdistades intsidendis EKRE-t, kes kihutavat rahvast üles.
Te väärate nii oma valedega ja süüdistustega demokraatia ja sillutate väga jõuliselt ja jõhkralt teed anarhismile ja natsionalismile! Kehtib põhimõte: kui sa ei laula minuga sama laulu, siis oled vaenlane; kasutades ise seejuures pooltõdesid, lausvalet, halvustades oponenti, sildistades ja pöörates pea peale isegi need asjad, mida on väga põhjalikult dokumenteeritud ja on avalikus kasutuses – “ega loll mass nii kui nii ei oska ise lugeda (ränderaamistik), vaadata, kuulata (sündmuse videod, intervjuud) ega järeldusi teha!”.
Teie ülbust rahva suhtes iseloomustab kokkuvõtvalt kõige paremini Indrek Tarandi miitingult lahkumisel mõnitavalt öeldu: “Kas see ongi rahvas?” ja „Kuuluvad jõuku, lapiku Maa teooriasse uskujad. Tuul puhub ajudes.” (Vikerraadio Intervjuud 27.11 kell 7.35) Kuidas saab Indrek Tarandi kaasuse puhul olla üldse juttu eurosaadikust?! Allakirjutanu, „kellel tuul puhub ajudes”, arvates: „Provokatiivse tegutsemisega rahutuste esilekutsumine ja esilekutsumise katsed ei kuulu eurosaadiku staatuse juurde“.
Indrek Tarand ei tutvustanud rahvale ei enne ega pärast oma „etteaste” sooritamist, et ta on eurosaadik. Arvestades tema käitumismaneeri, võib rahvas ju teada, et ta vist oli, aga arvata, et ta ka täna on, see rahva õiglustunde ja eetika üle irvitaja? Kui purjus Tarand saab öösel tänaval peksa, siis ta saab peksa kui tavajoodik, mitte kui eurosaadik. Toompea platsil oli ta inkognito mats matside hulgas ja ta enda käitumine vastas täielikult tema poolt loodetud matsliku jõuguliikme käitumisele – teostades ise ettekavatsetult, räuskamisega ja irvil näol rahuliku sõnavõtu segamist („Minu ülesanne on ja oli …!).
Provokaatori ja poliitikute apelleerimine tagantjärgi kõikvõimalikes kohtades eurosaadiku tiitlile on pehmelt öeldes isegi õõvastavam kui ta käitumine Toompea platsil. Kuivõrd rahvas ei tundnud eurosaadikut, siis on rahval tähtis teada – kes on rahvas „igipõlise“ tallinlase, eriti haruldasest „sinivereliste” suguvõsast pärit (Vikerraadio Intervjuud 27.11 kell 7.35) Indrek Tarandi sõnade järgi: “Indrek Tarandi teadeanne Eestimaa Rahvastele: Toompea plats on minu, kui põlistallinlase territoorium! Teie kõik olete siin majandusimmigrandid, olete või tulnud Märjamaalt!” (Vikerraadio Intervjuud 27.11 kell 7.35 sõnasõnaline ümberkirjutus).
Indrek Tarand: „Minu ülesanne on ja oli tõestada, et ärakirjeldatud protsessid, mis iseloomustavad massi käitumist, eriti jõuku, et Eesti ei ole kuidagi immuunne nende suhtes.” (Vikerraadio Intervjuud 27.11 kell 7.35) . Sotsid andsid „eurosaadik” Indrek Tarandile, vastavalt tema ülestunnistusele oma käitumise motiivist, ilmselgelt ülejõu käiva ülesande. Oodatud ja loodetud massirahutusi ja tänavakaklusi nagu Pariisis ei tekkinudki. Sotside „raskekahurvägi” oli ju platsil provokatsiooniks ja kakluste ootel. Palju sotsid maksid jalaga löömise matkimise eest, et asjale jumet anda?
Et kõrvalseisjate poolse provokatsiooni lõpetamiskäigu rüseluses Tarand kukub ja teda tõugatakse jalaga, on poliitikute ning meedia arvates kogu kaasuse ainuke piinlik seik, selles on teie arvates EKRE süüdi ja te nõuate, et EKRE peab provokaatori ees vabandama. See intsident on üleni ilge, hirmutav ja oksele ajav, alates lavale trügivast, irvitavast ja räuskavast Tarandist, rüselusest ning lõpetades tema lahkumisega irvitades: „Kas see ongi rahvas?“.
Poliitikud võiksid vähemalt pisutki teada masside käitumisest! Ajaloos ei ole pretsedenti, kus provokaator oleks avasüli omaks/vastu võetud! Küll aga … tema õnn, kui ta eluga pääseb!
Mulle meenutab see 1:1 fašistlikku Saksamaad, kui rünnakrühmlased ründasid irvitades ja räusates juudi poode (võrdle: mikrofoni) ja nõudsid juutide poolset vabandamist! (SAT-TV) Et politsei ei võtnud menetlusse EKRE avaldust ja menetleb Indrek Tarandi kui eurosaadiku avaldust, on hirmutavalt ja jõhkralt fašismi meenutav – ei olnud võimalik, et rünnakrühmlane oli süüdi. Indrek Tarand ei esinenud miitingul kui eurosaadik, vaid kui tavaline lihtsurelik professor Kolli raamatute jagaja (Vikerraadio Intervjuud 27.11 kell 7.35), kes eiras ilma loata lavale tungimisega nii demokraatiat kui elementaarset I klassis õpitut. Kas võrdsemast võrdne provokaatorist eurosaadik?
Sõnavabaduse sildi all provokaatori kaitsmine ning toimunu kajastamise aspekt meedia ja poliitikute poolt on sellise käitumise ja ründe täielik heakskiitmine ehk: anarhia pretsedent on loodud ja sellega on provokatsioonid heaks kiidetud! See on hullus!!! Näidise lapsevankriga juba saite!
Retoorilised küsimused: 1. Millises keeles ja mitme minuti, tunni, päeva, nädalaga sai valitsus kevadel aru ja arutatud GRR Parima Tava ca 33 lk ülipaksu vahuga segatud juriidilisest tekstist? On nad polüglotid?!
2. Kuidas nimetatakse üle maailma kõigis keeltes neid, kes soovivad salaja oma rahvuse assimileerida teiste kultuuride sekka (GRR p. 12 ; 15; 32; 35 jne.), näiteks islami kultuuri? Vaevalt, et eesti kultuur ja keel suudavad rikastada islami kultuuri. Suhe on ca 1: 1700!”