Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Ääremaastunud “teine Eesti” tuleb kriisiaegadel taas meelde

-
11.03.2022
Kui paljudel meist on veel koht, kuhu minnes tuleb vastu vana peni, silmis rõõm omainimese naasmise üle? Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Maarja Vaino kirjutab ERR-is õigesti ääremaastumisest ja seda seoses sõjaohuga – kas meil on veel olemas esivanemate loodud koht, kuhu hädaga pakku minna?

Minu hinnangul on Eesti 30 aastaga palju muutunud ja mitte alati paremuse poole.

Kui praegu tuleks Eestisse sõda, siis maale on hea tormata puhtalt turvalisuse pärast, sest kui linnades tehakse lauspommitamist, siis maal pole üksiktalude puhul see eriti tõenäoline. Küll aga on Eestis palju neid, kellel pole kuhugi enam minna.

Räägin oma kodukandi taustal – seal olid paljud majad veel 1990. aastatel asustatud, aga kui vanad surid, siis noored maale tagasi ei tulnud, maad-metsad müüdi võõrastele, majad lagunesid. Kodukant isegi veel on, aga kodu pole.

Mingil moel mõjutab sõja eest maale pagemist ka see, et suur osa uusi maju või renoveeritud vanu on mingil uudsel küttel, puudega köetavad ahjud-pliidid on välja lõhutud. Kui sõjatalvel, nagu Ukrainas oli, katkeb elektrivarustus, on kuri karjas. Rääkimata sellest, et meil on linnades suured magalaterajoonid, kust elektri kadudes ei ole isegi võimalik ette kujutada, mis siis saab.

Maal pole peaaegu kellelgi enam seapõrsast ja lüpsilehma, neid näeb vaid suurfarmides, liha ja piim ostetakse poest, seega pole sõjapakku tulnutel poesüsteemi kadudes kusagilt toitu võtta. Ja palju neid poodegi maal enam on, sõjaajal aga autoga 10-20 kilomeetri kaugusele ei kihuta.

Aia- ja peenramaadega on samuti kehvapoolne, kuigi neid on märgatavalt rohkem kui loomapidamist. Taimekasvatusega on siiski lihtsam, sest Eestis on suhteliselt hea kliima, kus paljusid taimi võib istutada ka suve keskel. Loodetavasti hakkavad inimesed praegu rohkem peenramaid pidama, sest ajad on sellised, kus miski võiks ikkagi omast käest võtmiseks olemas olla.

Laias laastus aga on sõja korral maale naasmine-põgenemine (mida muideks tehti ka koroonapiirangute aegu) märgatavalt raskem kui aegadel, mil maapiirkonnad polnud veel inimestest tühjaks jooksnud. Eestis aga on tohutu hulk mitte-eesti taustaga inimesi, kes on võõrsilt tulnud, kel pole kuhugi minna ja kes ei saaks ka maal hakkama.

Maarja Vaino puudutab ka julgeolekulist mõõdet. Mina naersin kibedat naeru, kui keegi tarkpea kirjutas meedias sellest, kuidas suured raiesmikud pidavat kinni tanke – ka Maarja Vaino nendib, et vähemalt tema arvates peaks kasvavad puud märgatavalt paremini. Küll aga tean Kaitseliidu sissiõppest, et suurte lagendike tõttu on raskem teede äärde hiilida, et vaenlast üllatada.

Ega sissidel-metsavendadel tänasel päeval metsaski kerge oleks, sest suured maa-alad on ääremaa, kus pole enam abistavaid eesti talusid. Samuti pole inimesi, kes annaksid teada vaenlase liikumisest ja ega viimastel polegi suurt midagi muud vaja, kui tühjadest ääremaadest läbi sõita ning linnadele, asulatele ja suurematele teedele keskenduda.

Eestimaal ei ole enam eriti võimalik kriiside korral massiliselt maale varjuda, kuid praeguse ääremaastumise protsessi võiks tagurpidi keerata küll. Ma ei kutsu kedagi maale naasma, sest loosungid selles küsimuses ei tööta – pigem loodan inimeste endi mõistusele, sest nagu näitas koroonapiirangute aeg, leitakse hädas ka kaevutee üles.

Jüri Kukk, toimetaja