07.09.2020
Kõiki neid, kes soovivad maailma segi keerata, tuleb arvata äärmuslaste hulka.
Viimasel ajal räägitakse liberaalses maailmas, sealhulgas ka Eestis palju “paremäärmuslusest”, märkamata, et äärmuslus tungib sisse hoopis teistest servadest.
Kui võtta aluseks, et Põhiseaduse järgi on Eesti rahvusriik, mille eesmärgiks on kindlustada eestluse kestmine, siis need erakonnad ja poliitikud, kes propageerivad avalikult multikultuurset ühiskonda (sotsid, Eesti 200), on selgelt äärmuslikud.
Nende puhul käib aktiivne töö selle poole, et nende seisukohad kujundada “uueks normaalsuseks” – siis saab senise traditsioonilise ühiskonna ebanormaalseks ja selle toetajad äärmuslasteks kuulutada ehk siis kõik pea peale pöörata.
Meenutagem, et enne Eesti ühinemist EL-iga oleks igasugune rahvusriigi eitamine olnud ühiskonnale äärmuslik – praegu aga on palju neid jõude, kes sellise riigi lammutamist soovivadki.
Äärmuslus vohab ka ideoloogilises mõttes. Eriti räigeks on asjad läinud naisõigusluses, mille varasemaks eesmärgiks oli saavutada naiste ja meeste ühiskondlik võrdsus, kuid mis on nüüdseks muutunud meeste ja naiste räigeks vastandamiseks (ka Eestis tegelevad Feministeeriumi-laadsed ühendused selge viha õhutamisega).
Hea äärmusfeminismi näide on Rootsi, kus kahe aasta eest tehti Stockholmis soopõhist lumekoristust ja kus feministid on algatanud veidraid ettepanekuid (näiteks kohustada mehi võrdsuse nimel pissima kükitades).
Äärmusrühmituseks võib pidada Eesti LGBT-d – mitte sellepärast, et nad on homoseksualistid, vaid sellepärast, et nad levitavad ideoloogiat, mis seab selle elu mitteandva seksuaalse suunitluse eluandva heteroseksuaalsuse osas ülimuslikuks. Äärmusluse sugemetega on ka Eesti Inimõiguste Keskus, mis kaude propageerib rahvuste segamist läbi massimigratsiooni.
Ka võrdsusvolinik Liisa Pakosta on väljendanud seisukohti, mida ei saa pidada võrdsuspoliitikaks, vaid äärmusluseks. Nii on ta üritanud väita, et eestlased on ajalooliselt lastele sooneutraalseid nimesid pannud – selline teemaasetus püstitatakse ilmselgelt ideoloogilistel kaalutlustel.
Kas Mikk Pärnits ei ole mitte äärmuslane, võttes arvesse tema tegevust sugude-vahelise pildi lõhkumisel ja rahvuslike laulupidude mahategemisel? Kui president nõuab rahvusriikluse baasil loodud Eestis eestluse andmist igale soovijale, kas see pole siis äärmuslus?
Nii otsitakse Eestis ja Euroopas äärmuslust ainult paremal tiival, kusjuures muud kohad kihavad ekstremismist. Kõige ohtlikum ongi ebanormaalsuste ümberkujundamine normaalsuseks ja vastupidi, millega muudetakse ka äärmusluse definitsiooni.