Absurdi, ebanormaalsuse ja idiootsusega saab võidelda ainult täna. Homme on hilja

Kolumnist Ats Miller kirjutab väga õigesti: “Absurdset rumalust tuleb nii palju peale, et inimene lihtsalt ei suuda enam reageerida; ei suuda reageerida ka siis, kui juba tõesti viimane piir käes on…”

See on tõsi – viimase kümne aasta jooksul on Eesti üle ujutatud sellise absurdi, rumaluse, idiootsuse ja ebanormaalsusega, et seda ei suuda sageli enam hoomata. Seda levitatakse teadlikult ja eesmärgiks on, et inimesed harjuksid ümbritseva absurdiga või ei saaks enam millestki aru, lööks käega ja tegeleks oma argiasjadega.

Nii aga jõuab kogu ebanormaalsus üsna ruttu seadustesse, saab uueks normaalsuseks, elunormiks ja kohustuseks, millele ei tohi vastu hakata, sest siis oled juba kurjategija. Mõistusega inimene on maha maganud aja, mil idiootsusele sai vastu hakata, edasi tuleb juba ka endal ididoodiks hakata. Või saada seaduserikkujaks.

Kui 2003. aastal oleks koos Euroopa Liitu astumise küsimusega rahvahääletusele pandud ka mehe ja naise ainuvõimalikkuse kinnistamine seadustesse, oleks see igal juhul läbi läinud (ilma vasakliberaalide hüsteerilise vastuseisuta läheks ka praegu). 2021. aastal aga oli poliitiline maastik juba sedavõrd nihestunud, et peale EKRE pidasid kõik teised poliitilised jõud seda “ebanormaalsuseks”. 18 aastat ja üks riik on täiesti pea peale pööratud.

Kui lugeda 2005-2006. aasta “Postimeest”, siis on seal leitavad seisukohad, mida võiks täna homofoobiaks nimetada – nüüd aga on see väljaanne LGBT-agenda lipukandja. Tol ajal räägiti peamiselt riikluse arengust ja keegi ei võtnud teemaks ei sooneutraalsust, soovahetust ega samasooliste väidetavaid õigusi – nüüd on need vaata et riiklikud teemad.

Täna väidetakse lausa (pseudo)teaduslikul tasemel, et rasside ja sugude vahe olevat sotsiaalne konstruktsioon meie peades – inimene küll näeb, et neeger on must ja eurooplane valge, aga ju siis silmad petavad. Ta teab, et naine sünnitab ja mees mitte, aga küllap siis on ajukasvaja, kui sellised mõtted tulevad, sest poliitkomissarid  ju ei eksi.

Mis saab edasi? Mõne aasta eest kirjutas Delfi sellest, et Rootsi noored liberaalid nõudsid oma aastakogunemisel insestia ja pedofiilia seadustamist. Tollal oli see šokk ja mõistusega inimestel on siiani, aga Rootsi seminaridel räägitakse juba ka inimliha kasutamisest toiduna. Mõistusekatk levib, kuni muutub normaalseks olekuks.

Võib täiesti kindel olla, et kui neomarksistlik-liberaalsele marutõvele piiri ei panda, heidavad aastal 2030 õed ja vennad sama rõõmsalt abiellu nagu täna geid ja lesbid ning mitte keegi ei pea seda ebanormaalseks, samamoodi arutatakse, kui kõrge lagunemisastmeni on soovitatav surnuga vahekorda astuda, Rootsi aga on suurim inimlihakonservide eksportija. Kui jõhker see ka pole, ei keela vabadustest üleküllastunud pseudoliberaalses ühiskonnas inimmõistus enam midagi.

Keegi Eestis ei tohiks jääda ükskõikseks kogu selle absurdi, idiotismi ja ebanormaalsuse ees, millega meid üle valatakse, sellega tuleb võidelda, ja juba täna. Samasooliste elueitav suhe on Läänes juba saanud mehe-naise suhtest ülimuslikumaks (või vähemalt lugupeetumaks), kliimavõitlus keerleb ainult CO ümber, samas kui reilbaltikud ja tselluloositehased kerkivad, rahvaste ajaloolised kodumaad jagatakse rändlejatele… ebanormaalsus võidutseb.

Võidelda saab veel täna. Homme on hilja.