Ivan Makarov: „Aga mind vaja on kodumaal!“

Nagu teada, ei lõppe kohalikud valimised valimistega, kõik kired pärast häälte kokkulugemist alles hakkavad lõõmama. Sest siis algavad ju kõige erootilisemad kokkuheitmise poliitmängud ja kõige tulutoovamad täitevvõimu valimised ning enesele suurte palkade määramised. Kui ahneks läksid rahvaasemikud Sauel, Saaremaal ja mujalgi, seda teavad enam-vähem kõik ja palganumbrid on jalustrabavad. Täiesti häbematud tegelased loodavad rahva haugimälule ja nelja aasta pärast hakkavad jälle taguma endale vastu rasvunud rinda.

Nagu teada, on meil valimised salajased, kuid kandidaadid ikka avalikud. Kuid mõned meie raugastunud poliitorganismid mõtlesid välja geniaalse mooduse söögiküna pinnal püsimiseks: et kandidaadid on sajalased! See oleks nagu terve mõistuse vastane, aga Eesti Vabariigis täiesti võimalik, nagu ka see, et munitsipaalvõimu seadusandlikus tiivas saavad Brüsselisse lähetatud eurosaadikud kokku Riigikogu esimehega, aga haamrit taguva aseesimehe kontol on poolemiljonilises pealinnas kogutud kakssada häält.

Postimees avaldas täna täiesti ulmelise loo „Konflikti saatel vallavanemaks kandideeriv Riisalu: olen hinges otsuse teinud.“ Leht kirjutab: „Lääne-Nigula vallas vallavanemaks kandideeriv endine Tallinna abilinnapea Aivar Riisalu (KE) pärast nimekirja lekkimist sinna enam ei kipu ja praeguse vallavolikogu alluvuses end töötamas naljalt ei näe. Lääne-Nigula vallavanema kohale kandideeris kokku kuus inimest, nende seas Tallinna linnavõimu endine liige Aivar Riisalu. Tema kirjeldusel juhtus värbamisprotsessis see, mis juhtuma ei pidanud ning kandideerivad nimed lekkisid volikogu liikmete sekka liiga vara. «See on läinud avalikuks laadaks,» nentis ta. See näitab tema sõnul ka Lääne-Nigula piirkonna enese konflikti.“

Nii et kui rahva poolt valitud täievolilised esindajad võivad „liiga vara“ saada teada kandidaatide nimesid, kelle poolt neil tuleb hääletada, siis on see „avalik laat“. Aga „Riisalu kotis“ oleks siis demokraatia kuubis. Seni arvati ikka et lärmakas laat algab siis, kui Riisalu Tallinna linnavolikogus sõna võtab. Pealinna volikogus, kuhu ta pääses 178 häälega.

Kui kandidaatide nimesid on volikogu saadikutele vaja „lekitada“, siis tuleb need lekitajad kinni nabida ja toimida nendega nii, nagu Julian Paul Assange’iga. Aga sullerite kliki salatsemine on ju meie riigis „uus normaalsus“, sest nii meil määratakse lausa presidente, mis siis veel rääkida mingist Lääne-Nigula vallavanema valimistest.

Postimehe lugeja Marika Eomois tegi artikli all postituse: „Suur tänu Lääne-Nigula vallavolikogule, kes avalikustas, millised aferistid ja klounid ringi-ratast kõikvõimalikeks linnapeadeks ja vallavanemateks kandideerivad ja nüüd saime ka teada, kuidas see avaliku valimise protsess tavaliselt toimub: keegi saadab kellelegi meili, et mine kandideeri, seal on koht saadaval, vahet pole, mis Eesti otsas ja siis need elukutselised kandideerijad ja kohaliku elu lammutajad “räägivad” omavahel komisjoniga ja saavad jutule. Ja omakandi mehed saadetakse kukele. Minu poole suguvõsa juured on ka Lääne-Nigula vallast ja ma olen väga õnnelik, et Riisalu, kes kandideeris Isamaa nimekirjas Tartus volikokku, kui seal läbi kukkus, siis kandideeris Tallinnas keskerakonna nimekirjas abilinnapeaks ja kui sealt ka minema löödi, siis läks Lääne-Nigula valda ja sai hoopis ninanipsu. Tublid! Hoidke omasid! Ei saagi kollane vilkur minna maainimeste elu pea peale pöörama ja on veel vihane, et temasugust ennasttäis räuskajat ja laamendajat ei taheta.“

Ivan Makarov