AGNES PULK: „Laste väärkohtleja on sageli ühiskonnas lugupeetud inimene“

Olles aastaid töötanud riskilastega, sh seksuaalselt väärkoheldud lastega, ning viinud nii koolides kui lasteaedades läbi rahvusvahelist laste väärkohtlemise ennetusprogrammi CAP (Child Assault Prevention), ei üllatanud mind võimalikku laste seksuaalset väärkohtlemist pisendavad sõnavõtud meedias.

Kui väärkohtlejaks (nt lapsporno valmistaja või huviline on laste väärkohtleja, kuid ei ole tingimata pedofiil) osutub ühiskonnas lugupeetud inimene, pöördub avalikkus sageli ohvri või ka sõnumitooja vastu, sest esimeseks reaktsiooniks on eitamine ja soovimatus lasta oma peas lahti võimaliku väärkohtleja senisest kangelase kuvandist: nii tore inimene küll midagi sellist ei teeks! Jätke laimamine! Mina küll ei usu enne, kui pole oma silmaga näinud!

Paraku ongi laste seksuaalse väärkohtleja profiil enamasti sümpaatne, usaldusväärne, kõrgesti haritud, ühiskonnas lugupeetud, varasemalt karistamata, tubli kodanik, hooliv naaber, abielus, eduka karjääriga, sõbralik ja meeldiv suhtleja, osav manipulaator, kes jätab mulje täiesti tavalisest toredast pereisast. FBI seksuaalkuritegude uurijate sõnul kuulub näiteks enamik lasteporno kasutajaid ja valmistajaid kõrg- või keskklassi. Nende seas on kõrgeid sõjaväelasi, poliitikuid, arste, juriste, koolidirektoreid, IT-eksperte. Seksuaalkurjategijatest magistritöö kirjutanud Maarja Kerner toob välja, et mida haritum ja kõrgemal ametipostil seksuaalkurjategija on, seda oskuslikumad on nende poolt tarvitusele võetud ettevaatusabinõud ning seda rohkem on neil mõjuvõimsaid sõpru riiklikes institutsioonides, mis teeb nende tabamise väga keeruliseks, sageli ka võimatuks. Seetõttu jõuavad politsei ja kohtu vaatevälja peamiselt madalama sotsiaalse staatusega seksuaalkurjategijad.

Pikalt politseis lastevastast väärkohtlemist uurinud ning pedofiilide olemusest ja käitumisest lõputöö kirjutanud Pille Alaveri sõnul enamik pedofiile oma tegusid ei kahetse, pigem leitakse, et kõik, mis nad teevad, on õige ja loomulik, süüdi on teised, kes asjas probleemi näevad. Sageli pannakse süü kas ohvri või sõnumitooja peale. USA justiitsministeeriumi õiguskaitseametnikele mõeldud käsiraamat toob välja 5 levinumat psühholoogilise kaitse mudelit, mida pedofiilid ja laste väärkohtlejad kasutavad: eitamine („Kas on siis vale last kallistada?“ „Kas ma ei või oma kasulast enam vannitada või?“), pisendamine („See juhtus kogemata“, „Ma olen seda ainult üks kord teinud“), õigustamine („Ma ei ole mingi lasteahistaja, kõik on toimunud vastastikkusel kokkuleppel ja lapse enda soovil“, „Lapse ema võib kinnitada, et siin ei ole midagi, mida teie mõtlete – ma ei teeks iialgi ta lastele liiga!“), väljamõeldis („Tegevused olid teadusliku projekti jaoks tehtud uuringud“, „Ma soovisin, et laps õpiks oma keha tundma“) ja rünnak („See on lihtsalt lapse ema kättemaks mulle, et ma ta maha jätsin“, „See on konkurentide kättemaks mulle – mina olen siin ohver, mitte laps!“, „Politsei lihtsalt kiusab mind“).

Peamiselt esitati Marko Mihkelsoni tegevuse kaitseks (või katteks) kolm argumenti: esiteks, et laste ema oli kõigest teadlik ja ei näinud nendes fotodes midagi ebasünnist – seega ei saanud nendes fotodes ju midagi ebasünnist olla. Teiseks, et Marko Mihkelsoni süüdistab tema abikaasa kättemaksuhimuline ekskaasa, mistõttu ei ole süüdistus tõsiseltvõetav. Kolmandaks, politsei ei alustanud ju kriminaalmenetlust. Vaatame neid argumente korraks lähemalt.

Nagu laste ema ise kartmatult tunnistas, oli tema kõigest teadlik – need fotod tehti tema juuresolekul ja talletati tema nõusolekul, mis tähendab, et ta on olnud selles tegevuses võrdselt osaline. Võibolla jättis politsei just seetõttu kriminaalasja algatamata, et selle algatamisel oleks tulnud vastutusele võtta ka laste ema? Kuigi, mis põhjus see keeldumisest oleks? Nii ei saaks ju ka lapsi füüsiliselt väärkohtlevaid emasid vastutusele võtta.

Paraku jõuab uuringute järgi politseisse vaid umbes kümme protsenti laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitest ja kohtusse veelgi vähem. Suurem osa laste seksuaalsest väärkohtlemisest jääb avastamata või tõestamata. Seda tingib ühest küljest see, et väikestel lastel puuduvad oskused abi otsimiseks, neid ei usuta sageli ja vahel ei saa lapsed ka ise aru, et nendega on valesti käitutud. Teisest küljest on ligi 60 protsendil juhtumitest tegemist peresisese väärkohtlemisega (isa, kasuisa, lähisugulane, peresõber), mida püütakse avastades perekonna sees maha vaikida, kuna tuntakse suurt häbi ja piinlikkust ning kardetakse avalikkuse tähelepanu. Kahjuks on päris tavapärane ka variant, et emad keelduvad last uskumast või mehe (enamasti lapsele kasuisa) teguviisis midagi taunimisväärset nägemast ning kogu süü olukorrast pannakse lapse peale (ise eputas, ise ronis sülle, ise jooksis paljalt ringi jne). Väärkoheldud lapse jaoks on see, kui ema ei ole tema poolel, kõige traumeerivam variant.

Kummaline oli psühhoterapeut Kait Sinisalu selgitus, et kui ta oleks lihtsalt Marko Mihkelsoni tehtud pilte vaadanud, oleks ta olnud „väga häiritud“ ning need teeksid „Marko Mihkelsonile palju kahju“ (teisisõnu – fotod olidki järelikult nilbed ja ebanormaalsed). Kuid kuna tema klient – laste ema, kes lubab kasuisal oma laste genitaale pildistada ega näe selles midagi imelikku – on talle rääkinud, kui kohutav on naise ja tema ekskaasa vaheline tüli ja kuidas tema klient selle all kannatab, siis „teab ta nüüd kogu lugu“ ja näeb asju teises valguses. Sama argumenti on meedias kasutanud ka oma abikaasat (ja tegelikult ka iseennast, olles nende piltide tegemises samavõrdselt osaline) kaitsma tõtanud Tuuli Mihkelson: pildid piltideks, aga kas te ikka teate, kui kohutav ja kättemaksuhimuline on mu ekskaasa ja kuidas ta soovib lihtsalt minu ja mu uue abikaasa elu ning karjääri hävitada.

Samuti heidetakse laste bioloogilisele isale ette, et ta on soovinud pärast nende piltide ilmsiks tulekut laste ainuhooldajaks saada. Kas see, kui laste väärkohtlemisest teatab ema ekskaasa, vähendab sõnumi usaldusväärsust? Mis siis, kui näiteks külajoodik näeks pealt laste väärkohtlemist ja läheks sellest politseisse teatama? Kas teda ei võetaks seetõttu tõsiselt, et ta on nt purjus? Kas politsei tõesti ei asuks uurima, kas asjal on tõepõhi all? Või kui näiteks politseisse helistab naaber, kes teatab naabrite peres toimuvast väärkohtlemisest, aga kuna ta on politsei hinnangul sarihelistaja (liigne lärm kõrvalkorterist jms), kas siis ei võeta teda tõsiselt? Mis puutub siia üldse, kes või milline on sõnumitooja?! See on vaid osav ja manipulatiivne viis tähelepanu toimunud ebaeetiliselt teolt kõrvale juhtida.

Meedia kajastuste põhjal on mulle jäänud mulje, et Marko Mihkelsoniga vestles n-ö dialoogipolitsei, kes manitses stiilis „Ai-ai-ai, mis sa tegid! Ära enam nii tee“. Minu süda oleks rohkem rahul ja kahtlused kõrge poliitiku suhtes kõrvaldatud, kui delikaatse vestluse asemel oleks politsei viinud läbi tõsimeelse ja professionaalse läbiotsimise Marko Mihkelsoni kodus ja töökohal ning jõudnud seejärel veendumusele, et ühestki arvutist ega nutiseadmest lastepornot ei leitud ning seetõttu puudub põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. See oleks olnud kergendus nii Marko Mihkelsonile kui ka Eesti rahvale. Kahju, et asjad nii ei läinud.

Lõpetuseks olgu veel kord meelde tuletatud, mis on lapse seksuaalne väärkohtlemine. Lapse seksuaalne väärkohtlemine on igasugune seksuaalse sisuga aktiivsus lapse suhtes, mis ületab temaga suhtlemise normid. Pedofiile uurinud psühhiaatri Ryan C. W. Halli sõnul kuulub seksuaalse väärkohtlemise alla enese paljastamine laste ees (ekshibitsionism), lapse lahti riietamine ja tema alasti keha vaatamine (vuajerism), laste juuresolekul masturbeerimine, laste genitaalide puudutamine või hõõrumine kuni füüsilise seksuaalaktini ehk penetratsioonini. Kuid seksuaalne väärkohtlemine on ka lapsega seksuaalse sisuga mängude mängimine, lapsest pornograafiliste piltide või fotode tegemine, lapsele erootiliste piltide või videote näitamine. Tasub märkida, et ka seksuaalsete vulgaarsustega ropendamine on seksuaalne vägivald. Kõige sagedamini on seksuaalse väärkohtlemise ohvriks lapsed vanuses kolm kuni seitse aastat, kes ei oska endaga toimunule hinnangut anda ega abi otsida.

Agnes Pulk, koolitaja, Pärnu linnavolikogu EKRE fraktsiooni esimees