Agnes Pulk vastuseks Annika Laatsile: “Homoseksuaalne eluviis ei ole Jumala tahtega kooskõlas”

Arvamus,
- Updated
Agnes Pulk

EKRE Kristlaste Ühenduse ja Pärnumaa juhatuse liige Agnes Pulk avaldab vastuväited Risti koguduse kirikuõpetaja Annika Laatsi väidetele pühadeaegses Eesti Päevalehes, kus Vilja Kiisler oli teinud temaga pika intervjuu. Õpetaja Laatsi kujutatakse meedias kui trendikat kiriku reformaatorit, kes tuleb ja naelutab meie avalikku ruumi oma teesid, mille sõnumiks on, et abielu on pseudoteema, seksuaalvähemused kõige tagakiusatum grupp Eestis ning et kirik ja kristlased ei peaks üldse oma nina inimeste eraellu, riigi valitsemisse ja seaduste loomesse toppima.

Ja ennäe, kogudus muudkui kasvabki: karvaseid ja sulelisi tuleb pühapäeval kokku üle terve Eestimaa. Annika armastus ja rõõmus olek tõmbab magnetina ligi patuseid ja selles sarnaneb ta kahtlemata Jeesuse Kristusega, kelle sõnum ja ligiolu oli patustele samuti äärmiselt köitev. Ainus vahe on selles, et Jeesusega koos olles tekkis patustel soov muutuda, jätta endine patune eluviis ning saada Jeesuse jüngriks. Ja kellel sellist arusaamist ei tekkinud, sellele ütles Jeesus ka otse: „Mine ja ära tee enam pattu, et Sulle ei sünniks midagi hirmsamat!“ (Jh 8:11, Jh 5:14).

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Annika Laatsi puhul jääb aga kutse meeleparandusele märkamatuks, patu mõiste segaseks ning näib, et „röövik“ (patune) peab ikka röövikuks jääma, mitte Jeesuse väe läbi liblikaks (vabaks, puhtaks, pühaks) saama. Kas aga lunastusel ja päästel on üldse mõtet, kui patuprobleemigi enam olemas pole?

Järgnevalt tahaksin natuke lähemalt käsitleda neid „teese“, mida õpetaja Annika Laats on kiriku eest kõnelejana avalikku ruumi naelutanud ning tuua välja enda kui kristlase erinevad seisukohad antud teemadel, et kostaks ka lihtsate, Piiblit lugevate kristlaste arvamus.

1) „Ei teagi enam, kas nutta või naerda. Vahel mõtlen: kas see on päriselt? Päriselt hekseldate praegu seda teemat (abielureferendumit)? Püüate mõne inimese elu veel täbaramaks teha? Ei oleks osanud oodata, et riigikogu selliseid pseudoprobleeme arutama hakkab.“

Abielu ei ole riiklikus mõttes pseudoteema, vaid riigi püsimise seisukohalt ülioluline teema. Abielu eesmärgiks on moodustada perekond ja perekonnaseadus käsitlebki peamiselt abieluga seotud õigusi ja kohustusi. Perekond omakorda on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all /EV Põhiseadus). Abielu on läbi aegade olnud kõige turvalisem (kestev, õigusi tagav) viis perekonna moodustamiseks ja järeltulijate eest hoolitsemiseks. – Tänases Eesti Vabariigis kehtiv perekonnaseadus EI VÕIMALDA homoseksuaalidel abielluda. Seega ei muuda abielureferendum kellegi jaoks tänast olukorda „veelgi täbaramaks“. Homoseksuaalidel ei ole täna juriidilist õigust abielluda, seega ei saa abielureferendum neilt ka mingeid olemasolevaid õigusi ära võtta. Keegi ei keela neil ka täna omavahel koos elada, nii nagu ei saa keegi keelata inimesel elada lisaks oma abikaasale koos ka näiteks armukesega või olla korraga mitmes seksuaalsuhtes erinevate partneritega. Inimestel on õigus elada ebamoraalset elu ja teha enda valikuid ning paraku, ka kannatada oma valikute tagajärgede all. Erinevalt maskikandmise kontrollist ei käi politsei kellegi isiklikku elu kontrollimas. Inimestel on ka tänases Eestis võimalik elada oma südametunnistuse ja oma moraalinormide järgi sellist eraelu nagu nad õigeks peavad. Kuid neil ei ole õigust nõuda oma igasugustele eraelulistele valikutele riiklikku tunnustust.

Riigi asi on soosida ja tunnustada oma kodanike hüvelist käitumist, sest, puht pragmaatiliselt, on see alati riigile kasulik – nii kestmise ja püsimajäämise kui ka majandusliku tulu mõttes. Ka turumajandus ja demokraatia saavad tõrgeteta toimida vaid ühiskondades, kus kodanikud peavad kinni teatud moraalinormidest, Moraalne kodanik tekitab riigile vähem majanduslikku kahju (tervishoid, sotsiaal, korrakaitse jne).

2) „Küll aga näitab see kõige halvemas mõttes koha kätte seksuaalvähemustele – kes ju nagunii selle all kannatavad, eriti meie ühiskonnas. See näitab välistavas mõttes koha kätte noortele, kes alles avastavad oma seksuaalset identiteeti, kes ei julge seda tunnistada isegi vanematele. /…/ See annab neile signaali, et nad on valed, teisejärgulised. Ma lihtsalt ei saa aru, miks me tahame seda alla joonida. Miks kehtestame norme, mis tembeldavad osa inimesi normist hälbivaks ehk teisisõnu ebanormaalseks?“

Noori mõjutab eelkõige ühiskonnas, eriti meedias valitsevad eeskujud ja keskkond ning kristlasena olen pigem mures, et ühiskondlik ruum, milles noored viibivad, lausa soosib seksuaalset vabameelsust ja piiride ületamist, selle asemel, et soosida truudust, pühendumist ja pereeluks valmistumist.

Uuringud näitavad, et isegi kui homoseksuaalsusel on mingi geneetiline alus (ka see ei ole päris kindel), siis homoseksuaalsus kujuneb ikkagi välja kasvukeskkonna mõjul (nagu näitavad kaksikuteuuringud). Seega, kui me reklaamime homoseksuaalsuse proovimist noortele, siis see võibki neid kallutada homoseksuaalsessse eluviisi ja nad sattuvad mitmes mõttes keerulistesse olukordadesse, mis homoseksuaalsusega kaasas käivad (sh homoseksuaalse eluviisiga kaasnevad terviseriskid ja vaimse tervise häired).

Me teame, et inimese seksuaalsus ei ole algusest peale väga selgelt määratletud, see kujuneb välja aja jooksul. Näiteks üle 90% homoseksuaalidest on olemas ka heteroseksuaalsed seksuaalkogemused. – Kirikuõpetaja ja hingehoidja ei peaks ka niivõrd muretsema, kas Piibli õpetus võib kedagi kogemata solvata, vaid eelkõige kas nende suhe Jumalaga on korras, sest sellest sõltub nende igavikuline saatus.

Tõe kuulutamine on juba Piiblis toonud kuulajates alati esile kahte sorti reaktsiooni: ühtedes patukahetsust ja sellest lähtuvat meeleparandust, oma käitumise ja suhtumise korrigeerimist ning teistes solvumist ja viha tõerääkija suhtes. Ka Ristija Johannes pidi oma peast ilma jääma just seetõttu, et ta julges kritiseerida kuningas Heroodest, kes hakkas kokku elama oma venna naisega.

Ka juudi seadusetundjad ja vaimulikud liidrid solvusid Jeesuse kriitika peale („lubjatud hauad, silmakirjatsejad, vaimulikult pimedad teejuhid“ jne) ning lasid ta risti lüüa. Tõde ei jäta kedagi ükskõikseks. Jumalal ei ole homoseksuaalide jaoks mingit eraldi armu või n-ö tagaust – Ta pakub lunastust ja pääsemist kõigile samadel tingimustel: parandage meelt ja uskuge Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

Piibli põhisõnum on, et inimene on langenud, patune, kes ei suuda end ise lunastada – ei ühegi heateo ega ohvriga. Ilma Jeesuseta oleme me kõik põrgu poole teel. Jah, seda võib ju nimetada ka „koha kätte näitamiseks“ või diagnoosi panekuks, aga ilma selle „diagnoosita“ ei mõista me ka oma vajadust Jeesuse järele. Kui ma ei näe enda pattu, siis ei saa ma ka päästet vastu võtta. Patu tõttu oleme me kõik „normist hälbivad“, Jumala kuju meis on rikutud, moonutatud, aga Jeesus tuli, et meis Jumala-näolisus taastada ja muuta meid taas „normaalseks“ nagu Jumal seda normaalsust defineerib.

Annika Laatsi sõnumitest jääb minule mulje, et Jumala lunastus piirdub pattude andeksandmisega, mitte patu köidikutest vabastamisega. Tuleb tunnistada, et just inimeste vabastamises on kirik sageli läbi kukkunud ja hambutuks jäänud. Tänu Jumalale, et Jeesuse vere vägi ei ole jäänud täna lahjemaks, vaid see paneb ka nüüd deemonlikud väed värisema ning purustab saatanlikud ikked, rõhumised ja sidemed, mille all inimesed kannatavad. Jeesusel on homoseksuaalsusega kimpus olevatele inimestele pakkuda tõeline vabadus ja vabastus sellest pahest. Jeesusel on vägi taastada inimese seksuaalne orientatsioon loomiskorra kohaseks: mehel on soov saada üheks vaid naisega ja naisel mehega.

Minu südames on Püha Vaim juba mõnda aega äratanud üles palve Eesti homokogukonna eest. Usun, et Jeesus on sinna võimsat ärkamist ja vabastust toomas. Jeesus tuli, et tühistada kuradi teod ja teha inimesed tõeliselt vabaks: vabaks vägivallast, pornograafiast ja teistest seksuaalsetest sidumistest, vabaks valetamisest ja varastamisest, vabaks kõikvõimalikest sõltuvustest ja kurjusest, vabaks haigustest ja depressioonist. Inimesed vajavad tõelisi lahendusi ja Jumala väge, mitte lihtsalt silitavaid sõnu. Kogudus peab uuesti hakkama terviksõnumit kuulutama, mitte ainult teatud osa evangeeliumist!

3) „Ma ei saa aga aru, miks hakkas kirik ägedalt torkima ilmalikku teemat, abielu registreerimist perekonnaseisuametis. 20. sajandi algul tekkinud ilmalik abielu ei puutu kirikusse, see on juriidiline akt. Minu meelest seisab kirik täiesti vale asja eest.“ Vastus küsimusele, kas geid tohivad lapsendada: „See ei ole kiriku teema. Jeesus ütleb, et minu riik ei ole siitilmast. Kirik ei tohiks liiga palju torkida juriidilisi küsimusi, millega toimetatakse siinpoolses ilmas. See on seadusandjate otsus.“ Saates Duubel (TV3): „Jeesus ei tulnud traditsiooni kaitsma ega ühtegi institutsiooni kaitsma.“

Kirik koosneb koguduseliikmetest, kes on üldiselt ka Eesti Vabariigi kodanikud ja, hoolimata sellest, et nad on kristlased, on neil seaduslik õigus rääkida kodanikuna kaasa ka meie riigi korraldusega ning seaduseloomega seotud küsimustes. Jah, Jeesus on öelnud, et Tema kuningriik ei ole siit maailmast, mis tähendab, et enne Jeesuse teist tagasitulekut me siin maa peal täiuslikku Jumala valitsust ei näe (kuna seda ei suuda luua patused inimesed), kuid kindlasti on õpetaja Laats tuttav ka Jeesuse poolt oma jüngritele õpetatud Meie Isa Palvega, kus on sõnad „Sinu riik (valitsus) tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal“.

Seega on iga kristlase kohustus paluda ja igatseda, et Jumala tahtmine sünniks ka täna siin maa peal, ka siin Eesti riigis nii nagu taevas. Et Jumala tahe ilmneks meie ühiskonnaelu korralduses ja meie seadustes. Seni on see Euroopa kristlikus kultuuriruumis ka nii olnud, kuid üldise moraalse allakäigu ja kristlusest kaugenemisega on hakanud alla käima ka ühiskondlik moraal ja seadusloome.

Kiriku kohustus on kuulutada maailmale Jumala tahet ja Tema tõde, kuulutada evangeeliumi ehk rõõmusõnumit, et Jeesuse Kristuse läbi on meil võimalik oma pattudest ja patu palgast pääseda.

Abielule ehk mehe ja naise ühekssaamisele on Jumal andnud elu loova õnnistuse: mehe ja naise seksuaalvahekorrast sünnib uus elu, abielu kaudu oleme uue elu loomise osalised ja meie ülesanne on seda uut tekkinud elu hoida ja kaitsta ning armastada nagu Jumal meid armastab.

Jeesus ütles Mäejutluses väga selgelt, et Ta ei ole tulnud Seadust ja Prohveteid tühistama, vaid neid täitma ning igaüks, kes nende seaduste järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. Jeesus ei toonud moraalset latti mitte allapoole, vaid vastupidi, tõstis selle veelgi kõrgemale, kui see oli Vanas Testamendis: „Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki! Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse. /…/ Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.“ (Mt 5:17-32).

Kõrged moraalinormid ei ole kirikuõpetajate välja mõeldud, vaid Jumal on ise need oma rahvale seadnud.

4) „Räägitakse abielu mõiste kaitsmisest, kuid miks peab mõistet kaitsma? Kaitset vajavad inimesed, mitte mõisted. Või kuidas saab abielu mõiste kindlustamine toetada iivet?“

„EELK näib kaitsvat abielu kui midagi sellist, mis on hästi kristlik mõiste. Kristlik abielu on ammu juba … see mäng on ammu mängitud. … Miks me kaitseme mingisugust kodanlikku abielu, mis on tsiviilõiguslik, kusagil notari juures sõlmitud? Mis puutub see kirikusse? Me räägime kristlikust abielust, mis on sõlmitud Jumala palge ees ja mille vormiks on laulatus.“

Samas väidab Annika Laats, et kui homoseksuaalide laulatamine oleks Eestis lubatud „kui see oleks meil nii sätestatud nagu mitmes lääne kirikus, ja kui tegemist on kristlastega, kes soovivad oma kooselule Jumala õnnistust, siis loomulikult (ma laulataksin neid)“ Kaitsma peab hüvelisi ja vooruslikke ideaale, sest ilma nendeta käib alla nii meie kultuur kui rahvas.

Abielu on juba mõnda aega varjatult (kooseluseadus) rünnaku all ja täna on see rünnak saanud ka juba avalikuks, kui selgelt on erinevate erakondade ja ühenduste poolt välja öeldud, et soovitakse praegust abielu mõistet (nii nagu me seda tuhandeid aastaid mõistnud oleme ja mis on olnud kristlikus kultuuris normiks) muuta ning anda riiklik moraalne tunnustus ka homoseksuaalsetele kooseluvormidele. Seepärast tunnevad täna väga paljud inimesed, et me peame kaitsma muuhulgas ka abielu mõistet, ideaali kui sellist. Samas on ju ilmselge, et kaitstes abielu ideaali, kaitseme me eelkõige perekonda ja sinna sündivaid lapsi. Just vanemate kestev ja pühendunud abielu on see, mis pakub lastele kõige suuremat turvatunnet ja kaitset nii seaduste silmis kui ka vaimselt. Vanemad moodustavad lapse jaoks vaimse kodu ja lahutus lõhub lapse kodu. Abielu pakub kaitset ka naisele kui haavatavamale osapoolele (majanduslik turvatunne, praktiline abi ja kohustuste jagamine, tugi seaduste näol).

Ka uuringud näitavad, et just püsivas abielus olevatele inimestele sünnib rohkem lapsi ning laste vaimne tervis ja elus edasi jõudmine on parem kui purunenud suhetega perede lastel).

On huvitav, et ühest küljest räägib Annika Laats kristlikust abielust kui millestki pühast ja erilisest ja mis ilmselt peaks jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks ning teisest küljest kinnitab ta, et temal ei oleks probleeme laulatada ka geipaare, kui see EELK-s lubatud oleks. Seega ei ole tema jaoks kristlik abielu ikkagi ainult mehe ja naise vaheline liit.

On kahju, et kui homoseksuaalid tulevad kirikusse Jumala õnnistust otsima, siis ei aidata neil seda tõeliselt leida. Jumal õnnistab ainult seda, mis on Tema tahtega kooskõlas, Jumal ei õnnista kunagi pattu – palume me seda või mitte.

Homoseksuaalne eluviis, ammugi mitte nende kiriklik laulatus, ei ole Jumala tahtega kooskõlas, sest see on patt. Homoseksualism oli praktika, mida tihti praktiseeriti ebajumalatemplites ja mille eest Iisraeli rahvast hoiatati. Seksuaalsed sõltuvused on üks ebajumalateenistuse vorme („Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (1 Kr 6:9-11).

„Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots! Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse! Väljaspool on koerad (mehega vahekorras olevad meesprostituudid, vrdl 5 Mo 23:18-19) ja nõiad ja hoorajad ja mõrtsukad ja ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja teevad.“ (Ilm 22:14- 15).

Jumal ei saa õnnistada ka seda, kui näiteks mees soovib lahutada end oma abikaasast, et abielluda oma armukesega. Jumal ei õnnista pattu. Jumal ei lepi kunagi patuga, kuid halastab patuse peale, kes meelt parandab ja Jeesuse nime appi hüüab. Kui homoseksuaalid tulevad kirikusse, tuleb näidata neile tõelist teed, mis viib Jumala õnnistuste sisse. Ainus tee selleks nii homoseksuaalile kui heteroseksuaalile on meeleparandus ja usk.

5) „Meil on koguduses geisid, kes löövad kiriku tegemistes aktiivselt kaasa ja kellest on väga suur abi. Vahel tabab mind kummastus: meil on olnud koos nii tore ja tegus tööpäev, mis puutub siia ometigi teistsugune seksuaalne sättumus? Koguduse elu mõjutab palju enam näiteks see, kui inimene on upsakas, ihne või õel.“

Arusaadav, et maakoguduses on töökäsi ja annetajaid alati vähe ning suur kiusatus on koguduse liikmeks kahel lahkel käel vastu võtta kõik, kellest kirikule mingilgi määral praktilist kasu on: on nad siis homoseksuaalid või mõnes muus patus elavad inimesed. Kuid hirmutav on tõdeda, et kirikuõpetajale läheb rohkem korda see, et vajalik töö saaks tehtud ja koos oleks lahe olla, kui see, milline on nende inimeste hingelugu.

Kristlasi peaks tavalistest inimestest eristama see, et neile ei lähe korda ainult ligimese maise elu õnnestumine, vaid ka see, et inimene pääseks põrgust ja saaks veeta igaviku koos Jumalaga. Mitte ainult kirikuõpetajatele, vaid kõikidele kristlastele on antud juhtnöör oma ligimest noomida ja korrale kutsuda, kui näeme, et ta kõnnib ohtlikult patuteel, mis viib igavesse hukatusse. Eriti tähtis on see siis, kui patus elav inimene end ise kristlaseks peab ja arvab, et tema hingega kõik korras on.

6) Küsimusele, kuidas ta suhtub katuserahade jagamisse abordivastasele ühendusele, vastas Laats: “Sügava kurbusega. Mõni kuu enne katuseraha jagamist ajasin juttu ühe aktiivse pereisaga, kellel on see teema väga hinge peal, ta on noorte tütarde isa. Jõudsime ühise tõdemuseni, et niipea kui abielureferendum läbi saab, minnakse tõenäoliselt abordi kallale.“

Annika Laats on mõnes varasemas intervjuus ka ise öelnud, et elu on püha ja et me peaksime tegema kõik selleks, et ükski naine ei peaks nägema oma probleemide lahendusena aborti, tunnustades Caritast, kes töötab alaealiste emadega, et neile praktilist tuge ja nõustamist pakkuda. Seetõttu on tema aborti kaitsev väide minu jaoks segadust tekitav. Mida tähendab tema jaoks siis elu pühadus, kui mitte seda, et ainult Jumal on elu andja ja võtja. Kui elu on püha, ei tohi keegi seda teiselt võtta. Kui elu on püha, tuleb meil teha kõik selleks, et elu hoida ja kaitsta. Meil ei ole kellelgi õigust otsustada kellegi teise isiku eluõiguse üle.

Bioloogiliselt ei ole uus elu naise keha osa, vaid teine organism naise kehas, kellel on oma unikaalne DNA, oma vereringe ja veregrupp, oma kutsumus ja missioon täita.

John Wyatt toob oma raamatus „Elu alguse ja lõpu dilemmad“ esile ilusa mõtte, et rasedus – lapse vastuvõtmine oma ihusse – on suurim külalislahkuse näitaja. Me räägime vajadusest näidata üles külalislahkust teisest kultuuri- ja usuruumist pärit immigrantide vastu, aga ei suuda vastu võtta omaenda ihuvilja, omaenda lapsukest ja pakkuda talle üheksaks kuuks turvalist varjupaika oma üsas?! Kas pole see võrdlus traagiline? Meie president leiab, et rohkem kui 3000 süütu elu tapmine enne sündi ei vääri isegi mitte avalikku debatti, rääkimata sellest, et luua riiklikult kaitsvaid meetmeid nende elude säilitamiseks. Kas on võimalik enam moraalselt madalamale langeda?!

7) Enamik neid, kellega puutun kokku hingehoidjana, ei ole kristlased. Mis ei tähenda seda, et neil ei võiks olla usk või usaldus elu suhtes. Kes räägib saatusest, kes taevast või vaimust. Hingehoidjana ei suru ma oma maailmavaadet ja uskumusi peale, see on osa professionaalsusest. /…/ Ma tean, et need on tema lapsed, tema loodud, seepärast ei pea ma ka pikka sissejuhatust tegema, ma tean, et ta teab, kellest ma räägin.

Jumal austab inimese vaba tahet ega lapsenda meid vägisi. Seepäras ei ole teoloogiliselt õige nimetada kõiki inimesi Jumala lasteks. Kuna Jumal austab inimeste vaba tahet, tuleb seda ka meil austada ning loomulikult ei ole me kristlastena kutsutud oma uskumusi teistele „peale suruma“, kuid oleme kutsutud julgelt evangeeliumi kuulutama ja selgitama seda, mida meie usume ja miks me nii usume, et inimesed saaksid soovi korral teha valiku Jumala kasuks. Kui neil puudub piisav info ja teadmised Jumala olemuse ja Tema tegude kohta, ei saa nad ka informeeritud valikut teha.

Info jagamine ja selgitustöö, veenmine ja väitlemine ei ole enda vaadete peale surumine. Ei ole ju mõeldav, et nt piletikontroll aktsepteerib rongis ka nt teatripileteid või kinopileteid. Tema ülesanne on reisijale öelda, et selle piletiga ta sihtkohta ei jõua. Sama on arstiga, kelle kohuseks on inimesele tema tervisliku seisundi kohta õiget infot jagada, mitte hirmust inimese tundeid riivata midagi olulist rääkimata jätta. Õige diagnoos õigel ajal võib päästa elu ja seda ka igavikulises mõttes.

Agnes Pulk

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused