02.10.2018
Mida küll järgmisena EKRE kohta kokku kirjutada?
Kui vestlesime kolleegiga Ahto Lobjakase väite “EKRE-t hoiab koos rassism, šovinism ja homofoobia” üle, küsis ta: “Aga kuhu jäid putinism ja fašism?”
Lobjakase kirjutiste peale ei ole mõtet isegi vihastada, sageli tuleb hoopis nentida: “Näe, ta aitab meil pildis püsida!” Sest kolumnistihärra ei suuda hoiduda labasest sõimust, mis paneb alati küsima: “Kas see sõimatav on liiga valusasti varvastele astunud?” Lisaks meeldib talle demonstreerida oma võõrsõnade tundmist.
Remarque raamatus “Triumfikaar” soovitab arst Ravic oma juudist sõbral antisemitistlikule töömehele põlglikult raha pakkuda: “Ta viskab mulle selle näkku!” ütleb sõber. “Ei ta viska – kes nii sõimab, on alati äraostetav!” vastab Ravic. Sama kehtib ilmselt ka Lobjakase puhul – sõimamine varjab madalaid kirgi!
“EKREt lähedalt näinud südametunnistusega inimesed koorivad kiht kihi kaupa päevavalgele tema tohletanud südame,” väidab Lobjakas luulelennuliselt. Tema enda väidetav südametunnistus lubab pigem kallistada Pariisi moslemiterroristi, enne kui too tapatööle siirdub, kui istuda koos eesti poolharitlasega – viimane on ju vastik eestlane, kellega koos olemine rahvusreeturile kuidagi ei sobi!
Mille siis need “südametunnistusega” inimesed maha koorisid? Kui, siis vaid seda, et EKRE jäi oma põhimõtetele kindlaks ega hoidnud enda ridades inimesi, kes võinuks ühest punasest joonest üle astuda. Jah, nad lahkusid küll ise, aga seetõttu, et olles juba rahvuskonservatiivide seas, avastasid nad, et ennast punase joone taga hoida on pole neile jõukohane. Otsused olid mõlemale poolele sobivad. Mingit kihtide mahakoorimist polnud, sest kogu Eesti ühiskond teab niigi EKRE seisukohta kooseluseaduse küsimuses.
“Koos hoiab seda erakonda kolm madalat instinkti: rassism, homofoobia ja isase umbne usk oma üleoleku väljateenitusse,” väidab Lobjakas. Tema esindab maailma, kus instinktid on teistsugused – rassism on asendunud valge rassi massilise mõnitamise ning temale kõigi inimsoo hädade kaela ladumisega (mis on tegelikult seesama rassism, kuid äraspidine); mehe ja naise suhted on asendunud mistahes muu seksuaalse suunitluse ja soorolliga, peaasi, et nende seas pole heteroseksuaalsust ning mehelikkust ja naiselikkust; mis aga puutub nn isastesse, siis eelistab Lobjakas tõesti ilmselt ühiskonda, kus pensionieelikust naisterahvas süüdistab surmapatus üht meest, kes olevat lasteaias talle käe põlvele pannud – see on praegune Lääne ühiskonna trend võitluses “isastega”.
Lobjakase jutt naiste rollist EKRE-s on madal, matslik, labane ja kuritegelik, eriti selle võrdlemine mingite kriminaalsete ühendustega – selline mees ei vääri mehe nime! Mõistagi ei mahu Lobjakasele pähegi see, et rahvuskonservatiividest naised hindavadki seniseid soorolle ega tahagi olla feministlikud amatsoonid, kes löövad iga väiksemagi “ahistamise” eest risti kõik, kellel miski ripub – naiselikud naised eelistavad seevastu armastavat meest ja lapsi. Et sellised naised väga poliitikasse ei tulla ei taha, tulenebki alahoidlikkusest, et Lobjakase moodi vasakliberaalsed rünnakrühmlased hävitavad kõiki, kes neile ette jäävad. Vist ei maksa selliselt inimeselt oodatagi, et ta rahvuskonservatiivsete naiste ees vabandaks – jäägu talle ta madalad rõõmud!
Sisseränne olevat Lobjakasele teoreetiline probleem – ta ei loe isegi lehti, mis sellesama Postimehe kaudu kirjutavad tuhandetest ukrainlastest, kes on meie teedele lisanud kümneid roolijoodikuid. Ja homopropagandast võiks ta aimu saada, kui lööks Google` otsingusse “Siil Priidik otsib perekonda”.
Lobjakas peab EKRE-t näiteks sellest, “kui kaugele tsiviliseeritud pidurdusmehhanisme hüljates on mindud”. Ta ei näe seda, et needsamad pidurdusmehhanismid tingisid Kölni käperdamisöö, sest moslemipagulaste naistevihkajalikkus oli kinni pidurdatud ja saksa naised ei osanud seda uusaastaööl oodata. Mosleminaiste tõrjutud seisundit pole Lobjakas kusagil käsitlenud, tal on liiga palju tegemist EKRE meeste maskuliinsuse paljastamisega.
“Vanades demokraatiates toovad elanikkonna suure enamuse jagatud väärtused madalate instinktide amokijooksmisele kiirelt seina ette,” väidab Lobjakas. See sein on tegelikult ees hoopiski hoiatustel, mis on õhus ja räägivad kristliku maailma asendamisest islami omaga, normaalsuse asendamisest ebanormaalsusega, rahvuste asendamisest globalistliku juurtetusega ja nii edasi.
Kuna Lobjakas lõpetab Nietzschega, siis teeks seda isegi – üks mees, nimega Ahto Lobjakas, kummardus liiga kaugele globalismikuristiku kohale, see vaatas tema silmadesse, ja sügaviku põhjast kostab nüüd vaid ahastav: “EKRE on misogüünide ja homofoobide erakoooooond…”
Loos on allikana kasutatud Postimehe arvamuslugu “Ahto Lobjakas: EKRE on misogüünide ja homofoobide erakond”.