Huvitaval kombel on Eestis ainult kaks institutsiooni, kes hoiatavad kinniste võõrkogukondade eest, ja nendeks on poliitilisest sfäärist rahvuskonservatiivne erakond EKRE ning julgeolekuliselt kaitsepolitsei. Kõik teised räägivad sellest probleemist möödaminnes, ei räägi üldse või siis lausa soodustavad sisserännet – sealhulgas ka kolme vasakliberaalse erakonna kontrollitav riigivõim, kelle poliitika on otseselt massisisserände laiendamisele suunatud.
Kapo on juba paljudes aastaraamatutes hoiatanud kinniste võõrkogukondade tekke eest, mis viivad nn no-go-tsoonide tekkeni, kuid Eesti riik pole selle vastu midagi ette võtnud – muidu ei oleks islamikogukond kümne aastaga kasvanud 1500-lt kümnele tuhandele. Päris kindlalt pole Eestis ainsatki töötavat riiklikku meedet, mis kuidagigi takistaks võõrkogukondade moodustumist. Võimuliidu moodustavad parteid, kes on avalikult sisserände pooldajad ja nad toetavad ka Euroopa Liidu migrante kinnistavat rändepoliitikat. Ega viimati Euroopa Parlamendis heaks kiidetud rändepakt pole massimigratsiooni tõrjuv, vaid see üritab rännet mingilgi moel kontrolli alla võtta, ennekõike aga rändlejaid laiali jaotada.
See “integratsioonipoliitika”, mida tutvustas haridusminister Kristina Kallas enda umbusaldamisel ja mida kiitis ka kunagine kultuuriminister Piret Hartman, ei ole mitte võõraste integreerimine eesti kogukonda, vaid eestlaste integreerimine multikultuursesse keskkonda. See, kui eesti ja vene lapsed kokku pannakse, ei tähenda mitte eesti keelt selgeks saavaid vene lapsi, vaid eesti laste suunamist venekeelsesse ruumi, sest suurkeelte kõnelejad üldjuhul allutavad teisi endale, mitte ei allu riigikeelele, mida me näeme ka 300 000 venekeelse läbikukkunud integratsioonis.
Mida rohkem võõraid on, seda vähem integratsioon töötab – praegu on Kaja Kallase valitsus sedavõrd palju venekeelseid sisse lasknud, et keegi uussisserändajatest ei hakka riigikeelt õppima, ei vene- ega ingliskeelsed. Kui jälgida näiteks mustanahaliste kampu, mis päeva teises pooles Mustamäel ja mujalgi liiguvad, siis nad ongi juba oma ruumis, haruharva näeb neid eestlastega suhtlemas ja ka siis inglise keeles ning mingis ettevõtlus- või õpikeskkonnas. Või kui sageli me näeme venelasi ja eestlasigi suhtlemas väljaspool töökeskkonda – nädalavahetuse lõõgastumisel on nemadki eraldi, olgu see Pirita rannas või Kadrioru pargis.
Nigeeria kogukond väidetakse olevat Eestis üks suuremaid Aafrika kogukondi. Kes teab midagi sellest suurimast Aafrika riigist, see teab ka, et seal tegutseb üks julmemaks peetavad islamiäärmuslaste rühmitusi Boko Haram, Euroopasse on jõudnud kurikuulus nn Lagose maffia, sealt riigist said alguse petukirjad jne – on päris kindel, et suurtesse kogukondadesse jõuavad nii islamiterrorism kui ka organiseeritud kuritegevus. Eestis käivad kapo andmetel üha enam võõrideoloogiate emissarid, nagu Gazat toetaval miitingul käisid Moslemi Vennaskonna esindajad.
Nähtav pilt on väga halb, Eesti läheb täpselt sama teed, mille on läbinud Lääne-Euroopa ja mis on neile ohtralt probleeme tekitanud, nii et isegi Pariisi olümpiamängud ja Eurovisioon toimuvad politsei ja sõjaväe kõrgendatud valmisoleku tingimustes. Eesti läheb liberaalide ja vasakpoolsete juhtimisel täpselt samasse auku, ei vähimatki oskust ega tahet õppida teiste kogemustest. Ja ilmselt ei tahetagi, Rahvaste Paabel oma konfliktidega ongi eesmärgiks.
Eestil on veel natuke aega ja ruumi – massimigratsioon tuleb lõpetada, kontrollimatult sisse imbunud võõrad välja saata ja kehtestada poliitika, mis kaitseks eestlaste positsiooni oma riigis. Alternatiiviks on islamiäärmusluse aktiviseerumine, Putini “viienda kolonni” tugevnemine, kultuurikonfliktide sagemine ja ebaturvaline ühiskond, nagu Rootsis, lõpuks aga kokkukukkuv riik.
Uued Uudised