Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ajakirjandus unustab, et nad peavad olema ühiskonna sanitarid, mitte hüäänid või raisakotkad

-
21.10.2020
Meediamajades ei austata enam eetilist ajakirjandust. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Teisipäeval rääkisid mitmed koalitsioonipoliitikud masendavast pingeolukorrast – ja mitte sedavõrd kriisist valitsuse sees, kuivõrd ajakirjanduse loodud vihaõhkkonnast. Isegi Isamaa liider Helir-Valdor Seeder tunnistas, et ajakirjandus teeb olukorda raskemaks.

Normaalne ajakirjandus peaks ühiskonna kitsaskohad välja tooma ja siis asuma üheskoos asjaosalistega neid maandama, otsides välja leevendavad momendid ja kokkupuutepunktid. Eesti vasakliberaalne meedia teeb paraku vastupidist – ta ajab pinged võimalikult kõrgele, et ise sogases vees klikivoblat püüda.

Kui jälgida praegust valitsuskriisi, siis ajakirjandus otsib välja kõik asjaosalised, alates EKRE-st kuni homodeni, kodust välismaani, võimendab ja õhutab nende seisukohti ja vastuolusid, lisab kuhjadena spekulatsioone, vahendab süüdistusi ja lisab neid omalt poolt juurde – kõik mitte ühiskonna pingete leevendamise, vaid konflikti kestmise nimel. Veri lennaku!

Üks meediainimene ütles tänast Eesti ajakirjandust iseloomustades, et töökultuur on täiesti teistsugune, kui see oli veel 20-30 aastat tagasi. Siis oli ajakirjanikule auasi olla probleemi väljatooja ja lahendaja – täna on auasjaks skandaali ülespuhumine ja klikkide kogumine.

Peale on kasvanud põlvkond noori ajakirjanikke Trallast Tiksini, Võsumetsast Kooritsani ja nii edasi, kes näevadki meedia ülesannet skandaalide tekitamises ja ühiskonna ärevile ajamises. Noored leheneegrihakatised on joobunud võimust inimesi hävitada ja on õnnelikud, kui pärast neid moraalselt murtud laibad kuhjades maha jäävad.

Tuleb veel kord üle korrata, et noortele ajakirjanikele peaks kohustuslikuks õppematerjaliks olema sari “Newsroom”, mis näitab tõeliselt eetilisi ajakirjanikke. Enamik neist on vaadetelt liberaalid (seda on näha nende teemadevalikust), kuid mitte keegi ei kasuta õnnetute ühiskonnakihtide murede kajastamisel ühtede demoniseerimist ja teiste õnnetuste üleliigset võimendamist – asju kajastatakse just nii, nagu need on. Ka siis, kui tahaks õilsa asja nimel värve lisada.

“Newsroomi” tegelaste kõrval on enamus Eesti meediast saastaajakirjandus. Eriti hullud on need, kes arvavad, et on ise ainuõiged. Aga ajakirjanik ei saa teistega võrreldes olla ei õige ega vale, sest ta on uudiste ja arvamuste vahendaja.

Eesti ajakirjanduse kõige hingesaastavamaks osaks on saanud ajakirjanike jutusaated nagu “Olukorras riigis” või “Rahva teenrid”, kus mõned ennast kõiketeadjatest üliinimesteks pidavad tüübid külvavad saasta inimeste hingedesse. Nii et isegi paljunäinud poliitikud hoiavad ajakirjanikest eemale nagu marutõbistest metsaelajatest.

Öeldakse, et meedia järel peaks ka peldik puhtaks saama – tänane liberaalne meedia aga pillub pärmi haisva kraami sisse, et see veelgi rohkem vahutaks.