Ajakirjandus vajab uut kvaliteeti – poolharitus on seal ametiuhkuse tapnud

Arvamus,
©Uued Uudised
Eesti meediamajades töötavad poolikud ajakirjanikud. Pilt on illustratiivne.

Uute Uudiste kaasautor Vsevolod Jürgenson vaatleb protsesse, mis on viinud ajakirjanduse võõrandumiseni tegelikust elust.

“Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et meie ametnikearmee vajaks kärpimist. Tõesti, üksteist dubleerivate, lõputult menetlevate ja mugavat paigaljooksu harrastavate ametnike read vajavad harvendamist. Riigile mõjuks põhjaliku, kõiki ametkondi haarava reformi läbiviimine tervendavalt.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Jääb vaid üle loota, et kui valitsus tõepoolest asub tarbetuid ametnikke tootvale tööle suunama, ei kõla ajakirjanduses taas süüdistused, et ahistatakse koalitsioonipoliitikutele ebamugavaid töörügajaid, nagu see toimus ametijuht Vaheri ja kantsler Lemetti kaasustes.

Ent ametnike arvukuse vähendamine, pole ainus võimalus suunata Eesti elu viljakamate horisontideni viivatele rööbastele. Meil on liiga palju neid, kelle igapäevasest sebimisest ei sünni lisaväärtust. Muuhulgas tundub, et ka ajakirjanikke on meil ülemäära palju, või siis vastupidi, head analüüsivad ajakirjanikud on kadumas skandaalide ja seksilugude treimisega ametis käsitööliste hulka.

Selle tulemuseks on süsteemsuse minetanud faktivõõras meedia, millel pole vähimatki aimu lugejate hoiakutest ning ootustest ning mis lahmides ja alavääristades otsib oma odavat viieteistminutilist kuulsusehetke. Siit algabki vajadus riigilt abi küsida, nagu hiljuti juhtus. Kuid maksumaksja rahakott pole põhjatu.

Viimasel ajal püüab populaarsust kaotav meedia lugejaid võita skandaalitsemise ja veiderdamisega. Pooltõdesid treiva ajakirjandusliku käsitöönduse näiteks on meediamanipulatsioon, maaeluminister Alleri ettepaneku ümber kaasata põllutöödele õpilasi. Ministri mõttekäike püütakse kujutada rudimendina ammusest ununema kippuvast ühiskonnakorraldusest, otsekui oleks töökasvatus midagi üksnes kolhoosiajale omast.

Aga miks ei võiks lastele anda võimalust käsi mullaseks teha, ise taskuraha teenida ja maaelust aimu saada? Samad ajakirjanikud, kes suhtuvad üleolevalt maaeluministri soovi näha õppureid tööd tegemas, tunnistavad ju ometi, et just vahetu kogemus aitab noortel leida elus oma teed. Kindlasti oleks õpilaste hulgas, kes päevaks paariks maale appi lähevad neid, kes tulevikus tahavad saada traktoristideks, talitajateks, lüpsjateks.

Noorte ülim unistus ei peaks ju olema ettekandjana Raekoja platsil sibada või Wolti kullerina, jalakäijaid kahte lehte kupatades, mööda kõnniteid uhada. Tutvustades noortele avaramaid eneseteostusvõimalusi, kui pakub linnakeskkond ja ärgitades neid omandama ameteid, mille tegijatest puudus, poleks enam vaja haliseda ukraina tööjõu asendamatusest.

Kanal 3 uudistesaates väitis üks odavtööjõust ilmajäämist valuliselt läbi elav maaettevõtja, et otsus kriisiajal välistööjõu liikumist piirata, on suunatud ukrainlaste vastu. Kui mõttekrambis peab sellisele järeldusele jõudmiseks olema? Kuidas on Eesti valitsus süüdi, et vaatamata oranžidele ja muudele revolutsioonidele on Ukraina jäänud paigaks, kust inimesed lahkuvad, et mujal tööd otsida?

Kui tahame ukrainlasi tõesti aidata, tuleks tegeleda mitte nende meelitamisega võõrsile väikese palga eest rügama, vaid aidata oma kodus korruptsiooni, rumaluse ja minnalaskmise väljajuurimisega toime tulla. Sellega võiksid meie tulihingelised „Ukraina sõbrad“ tegeleda, mitte Eesti üle aegade enim oma rahvale mõtleva valitsuse tümitamisega.

Ent tagasi selle juurde, kui vajalik oleks kodumaise meediamaastiku puhastamine kehva ettevalmistuse ja kesise elumõistmisega ajakirjanikest, kelle ainus eesmärk on veesogamine. Rõhutan, et ei pea silmas tõelisi ajakirjanikke, keda õnneks on siiski jäänud, ent kelle hääl lahustub üldises viisipidamatus kooris.

Just selle nimel, et sõna oleks vaba ja ajakirjandus hakkaks rääkima probleemidest ilma imala moraalitsemise ja kallutatud käibetõdede korrutamiseta, tuleks meediamaastikul viia läbi ajakirjandusreform, mis suunaks küündimatud ja harimatud sulerüütlid enam jõukohastele tegevusaladele, jättes teleekraani, raadioeetri ja leheruumi neile, kes oskavad ja tahavad.

Esimese sammuna võiks ajakirjanduse õpetamisel keskenduda mitte maailmavaatele, vaid analüüsivõime, keelevaistu ja kirjutamisoskuse kasvatamisele. Poolharitus tapab ametiuhkuse igal erialal ning ajakirjanduses annab see viimastel aastatel eriti valusalt tunda.

Muuseas, samas TV3 uudistemagasinis, kus Allerit püüti noorte maatööle suunamise eest risti lüüa, selgus vaatajate telefoniküsitlusest kokkuvõtteid tehes, et ministrit toetas 77% vaatajatest, mis tõestas, et meediainimesed polnud seegi kord tundnud ära rahva enamuse meelsust ja esindasid eelarvamustest lähtudes vähemuse vaadet. On see arukas? Kindlasti mitte, sest rahvas pole rumal ja kes väidab vastupidist, on ise nupust lombakas.”

One commentOn Ajakirjandus vajab uut kvaliteeti – poolharitus on seal ametiuhkuse tapnud

  • Avatar

    Kui erameedia soovib poolharitlasi oma leival pidada, kelle asi, seda kiiremini nad põruvad, aga ERR maksumaksja poolt ülalpeetavana peab olema ideoloogiliselt neutraalne ja tema ajakirjanikud väga laia silmaringi ning pieteeditundega süvaharitlased.

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused