Alain de Benoist: Rahu on habras ja ebaloomulik

Arvamus,
- Updated
Alain de Benoist

Alain de Benoist on prantsuse filosoof ja uusparempoolse mõttevoolu rajaja. Intervjuu temaga avaldati pärast Pariisi terrorirünnakuid 18. novembril veebilehel Boulevard Voltaire. Alain de Benoist’d intervjueeris Nicolas Gauthier.

“Nüüd on käes sõda,” ütles Le Parisieni pealkiri päeval pärast 13. novembri rünnakuid. “Me oleme sõjas,” kuulutas ka Manuel Valls. Olete te selle arvamusega nõus?

Igal juhul. Aga kui see on enesestmõistetav, siis milleks seda öelda? Tegelik probleem on selles: me oleme sõjas, kuid paljud prantsuse inimesed ei taipa seda. 13. novembri rünnakud erinevad jaanuarikuistest rünnakutest selle poolest, et seekord ei olnud sihtmärgiks keegi konkreetne, vaid valimatult tapeti kõiki. Prantslaste vastus oli konventsionaalne ja kuulus põhimõtteliselt humanitaarsesse (“kurbus, õudus”), nutusesse (“pidagem ohvreid meeles”) ning emalikku (“päästa meid ära kurjast”) sõnavarasse. Nad peavad leinaseisakuid ja süütavad küünlaid samamoodi nagu tehakse mõne hullumeelse kordasaadetud koolitulistamise, lennuõnnetuse või ohvriterohke maavärina puhul. Nad kuulutavad, et nad “ei karda”, samal ajal iga valehäire ajal paanikasse minnes kui jänesed. Hirm, ebakindlus, psühhoos. Rünnakud taandati mõistetamatu vägivalla vallapäästmiseks, mille toimepanijateks on “need, kes armastavad surma” ja ohvriteks “need, kes armastavad elu”. See sõnavara, see suhtumine ja need reaktsioonid ei tule inimestelt, kes mõistavad, mis on sõda. Rünnakud tabasid mehi ja naisi, kellel puudus tunne, mida tähendab olla sõjas või elada sõja ajal.

See jõuab sõnani kamikaze, mida me kuuleme kõikjal, aga see on täiesti sobimatu. Kamikaze– (“jumaliku tuule”) lendurid olid Jaapani sõdurid, kes tõid oma elud ohvriks, rünnates sõjalisi sihtmärke, mitte fanaatikud, kes end tsiviilelanike tapmiseks õhku lasevad.

Kuidas selgitada taolist arusaamise puudumist?

Esiteks, kuna tegu on omapärast laadi sõjaga, kombineerib see konventsionaalset maavägede sõda ja terrorismi, ning meie vaenlased värbavad meie endi keskelt. Nii pole me kunagi prantsuse rahvale korralikult selgitanud, miks me otsustasime sellest osa võtta. Kas me peaks ameeriklastega ühinema konfliktis, kus hetkel seisavad vastamisi sunniidid ja šiiidid? Ja miks me kangekaelselt keeldume igasugusest koostööst Süüria ning Iraaniga, kes Daeshiga (Islamiriigiga) relv käes võitlevad, ja kurameerime samal ajal Pärsia lahe naftadiktatuuridega, kes džihadiste otseselt või kaudselt toetavad? Selline selgusepuudus ei tule arusaamisele kasuks.

Aga tegelik põhjus asub mujal. Kui kõrvale jätta dekoloniseerimisega seotud sõjad (Indohiina, Alžeeria), on Prantsusmaa 70 aastat elanud rahus. See tähendab mitte üksnes, et noored põlvkonnad ei ole kunagi näinud sõda, aga ka – ainulaadse juhtumina ajaloos – nende vanemad ei ole seda samuti kunagi näinud. Enamike eurooplaste kollektiivse teadvuse jaoks on sõda otsa saanud. Või täpsemalt, see on otsa saanud meie jaoks.

Vaatamata sündmustele, mis laastasid Jugoslaaviat ja mis praegu käivad Ukrainas, tundub neile, et sõda on Euroopas muutunud võimatuks. Nad kujutavad ette, et Euroopa konstruktsioon rajas igikestva rahuseisundi (tegelikult on vastupidi – Euroopa ei ole sõda ära hoidnud, pigem võimaldas sõja lõpp Euroopa ühendamist). Muidugi teavad nad, et Prantsusmaa sõjavägi viib läbi “operatsioone” teatud riikides nagu Mali, aga see tundub kui miski, mis neisse ei puutu, eriti kuna need operatsioonid leiavad aset kaugel eemal. See on ka põhjuseks, miks me kirjeldame 130 hukkunuga rünnakuid kui “apokalüptilisi stseene”. Mis sõna sobiks nende Esimese maailmasõja perioodide kohta, kui lahingud jätsid iga päev maha 20 000 surnut? Nad peavad veel õppima, et rahu on habras, ja rahust ei saa kunagi ühiskonna loomulikku seisundit. Ka Euroopas mitte.

Vana unelm “sõja kaotamisest” kõlab endiselt magusana, kuigi pärast seda, kui sõda ametlikult kaotati, käib maailmas rohkem sõdu kui kunagi varem!

Üle kõige toimub see nende patsifistide vaimus, kes tahavad “sõdida sõja vastu”, üldse mõistmata, kui vastukäiv on see loosung. Aga patsifism ei ole rahu; see on koguni rahu vastand. Immanuel Kant avaldas 1795. aastal oma traktaadi “Alatine rahu”, mida kannustas Saint-Pierre’i abti essee aastaist 1712–1712. Kant jäi endaga rahule, tehes “alatisest rahust” praktilise mõistuse eeldus: “Moraalne mõistus esitab meile möödapääsmatu veto: sõda ei peaks kunagi olema.” Me näeme, et see nõuab lihtsalt vagadusvannet, sest kui praktikas saaks teostada seda, mida on võimalik väljendada üksnes puhta mõistuse vallas, poleks enam vaja üksteisest eristada empiirikat ja metafüüsikat. Kanti projekt postuleeris metafüüsika ja moraali võimu reaalsuse üle, ja metafüüsika võimu praktika üle.

Rahuni ei saa jõuda ilma sõjata, ja täpselt samamoodi teistpidi. Sõda jääb alati võimalikuks, sest me ei saa kunagi kaotada selle põhjuseid, kuna me ei saa teada iga üksikut vastuolu ja püüdlust, ega igaühe väärtusi, huve või plaane. Rahvusriigi kaotamine ei muudaks selles osas midagi: “globaalses riigis” lihtsalt asendaks välissõdu kodusõjad. Me ei pane vaenlast haihtuma, kuulutades, et me seisame “rahu eest”, vaid hoopis näidates, et me oleme temast tugevamad.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused