12.09.2022
„Jõudu ja tarkust meile kõigile!“
Nii lõpetas oma tänase kõne järjekordse istungjärgu avamisel Riigikogus EV president Alar Karis.
Juba mitu aastat on olukord „president Riigikogus“ tekitanud ebamugavustunde, sest näis, et praegu jälle tekitab mingi tänavariietuses Kadrioru aktivist stseeni, jookseb saalist välja või hakkab nahutama eestlasi, vaadates vahetevahel saali külma hullumeelse pilguga. Kuid täna oli kõnepuldis intelligentne haritud riigimees, ja see oli kahtlemata kergendustunne.
Kõik täna öeldu oli väga õige ja kaalutletud, ka ei kasutatud erinevalt eelnevalt kõlanud Riigikogu esimehe Jüri Ratase muidu toredas „rahva poole näoga pööratud“ kõnes paarkümmend korda kõlanud sõna „panustama“. Kuid presidendi esinemises oli ka küsitavusi.
President Karis rääkis õigustatult, et see on suur häda, kui riigijuhtimise juurde pääsevad harimatud inimesed. Seda me juba mõnda aega näeme isegi. Kuid kui riigipea möönab, et see on hullem, kui Eestisse tunginud vaenlase dessant või tank, siis tegemist on läbimõtlemata võrdlusega. Me alles nägime Butšas, et sellised paralleelid on absoluutselt kohatud.
Paraku hakkas president hoiatama rahva poolt valitud esindajaid võimalike konkreetsete seaduseelnõude kohta, andes märku, et ta ei kuuluta välja seadust terroristliku Venemaa kodanike hääleõigusest ilmajätmisest kohalikel valimistel, kuigi nad on valdavas enamuses Venemaa, mitte aga Eesti patrioodid ja huvide kaitsjad.
Teiseks valmistas suure pettumuse see, et riigikogulaste naeruväärse häältesaagiga presidendi ametikohale määratud ametnik astus täna välja üldrahvalike presidendivalimiste vastu ja nimetas riigikogu saalis toimuvat enda määramise protseduuri „presidendivalimisteks“. Alar Karis märkis, et esimene presidendiaasta on tal seljataga, seega on arusaadav, et ta juba mõlgutab mõtteid sellest, mis hakkab toimuma nelja aasta pärast.
Presidendi poolt oleks siiski õigem mitte anda teda määranud rahvaasemikele juhtnööre, milliseid seadusi nad ei tohiks vastu võtta, vaid töötada rahva poolt valitud poliitikute poolt vastuvõetud seaduste kallal nende laekumise järjekorras.
Aga see oleks elementaarne hoopis rahva poolt valitud presidendi puhul. Riigikogu poolt määratud rahvamandaadita riigipeana härra Alar Karis midagi ootamatud ei lausunudki, see on inimlik – tõestada endale ja teistele, et tema määramise protseduur, kui ei olnud vastaskandidaatigi, oli õige. Kes poliitikutest ei tahaks end tunda armastatud rahvajuhina!
Eesti rahvas ei ole iseendale presidendi valimiseks piisavalt usaldusväärne, aga võõrriikide kodanikud on usaldusväärsed valima meile eesti riiki ja eestlasi vaenavaid toomisid ja stalnuhhineid.
Kahjuks kiskus presidendikõne lõpusirgel lausa kraavi.
Ivan Makarov