Alar Paas: “natsismist” meis ja meie ümber

Kolumnist Alar Paas võtab põhjalikult ette natsismi mõiste seostamise rahvuslusega ja leiab, et väärastunud vormid tekivad ainult ühe rahvuse impeeriumides, rahvusriiklus aga tähendab alati õitsengut.

“Viimase ajal on Eestis teravalt tõstatud  teravalt natsismi, rassismi ja Kolmanda riigi lembuse teema. On räägitud koguni Eestist kui „väikesest natsiriigist“ ja oma isiklikust häbist sellise nähtuse pärast. Muidugi on eelloetletud patud omistatud eeskätt EKRE-le, ent oma jao saanud ka sellega koalitsioonikõnelusi pidanud Isamaa ja Keskerakond, keda süüdistatud nende pattude sallimises ning vastavalt põhimõttelageduses, euroopalike väärtuste ohtu seadmises jne.

Kõik see on tuletanud elavalt meelde niinimetatud nõukogude aega. Aega, mil ikka tuli kuulda süüdistusi, et „eestlased on peaaegu kõik fašistid“. Tollal võis niisuguse nõukogudeaegse vene šovinismi eeldusena toimiva  arusaama tekke ja püsimise kindlalt kanda end nõukogude võimuks nimetanu pingutuste arvele. Hiljem on selle eest hoolitsenud teadagi eelkõige need, kes end selle võimu õigusjärglasteks peavad – viimastel aegadel näiteks „Sputniku“ vahendusel.

Niinimetatud nõukogude võimu ja selle õigusjärglaste pingutused on tulemuslikena kõigiti tunnustustväärivad. Sest on ju igati tähelepanuväärne, et too omal ajal vastutusele võtmata jäänud hitlerliku Saksamaa sõber (Sõpruse ja Piiri leping Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sept. 1939!), millise kuriteod oma mastaapsuse ja metsikuse poolest selle hitlerliku riigi omadele millegi poolest alla ei jäänud ja mis suutis pea poole sajandi vältel ka enda käes hoida sellega kahasse sooritatud kuriteo käigus haaratud osast, on oma õigusjärglase vahendusel  juba 30 aasta vältel peale nende kuritegude üldiselt teatavaks saamist suutnud maailma avalikkuse tähelepanu neilt kõrvale kallutada. Juhtides seda tähelepanu enda vastutusele võtmise vältimiseks ning ehk ka revanšiks eelduste loomiseks nn. fašismi teemale – seega oma kunagise partneri kuritegudele. Mõeldes sellele välja kaasosalisi ja püüdes neid näidata kurjategijatena. Ning väites neid leiduvat ka kaasajal. Näiteks Eestis ja EKRE näol, mida „Sputnikus“ on nimetatud fašistlikuks parteiks.

Paraku on eestlaste  süüdistamine natsismis on sama absurdne kui nende süüdistamine kommunistlikus meelsuses, mida paraku on eestlastel samuti tulnud kuulda nii minevikus kui ka tänapäeval. Eestlaste arusaamades ei  ole ega saagi olla mingit kohta ei fašismi ega ka kommunismi mõistega märgitsetud nähetel. Ei saanud olla niinimetatud nõukogude ajal  ega saa olla ka nüüd.

Süüdistust natsismis/fašismis esitades vaadatakse mööda asjaolust, et Saksa Kolmandal riigil võis olla küll liitlasi sõjas, ent mitte niisuguseid, kes saanuks olla tegelikult huvitatud tema rahvusprogrammi realiseerimisest. Sest selle šovinistliku programmi realiseerimine sai olla võimalik üksnes teiste riikide ja rahvaste – sh. nn. aarialastena käsitletute – huvide arvel  ning see tähendanuks õnnestumise korral ka Euroopa poliitiliste jõudude tasakaalust välja löömist Saksamaa kasuks. Ja järelikult võtnuks ka Saksamaa liitlastelt võimalused tegelikult seista oma huvide eest.

Nii on ka eestlaste natslikkus kui Saksa nn. Kolmanda riigi lembus on välistatud seetõttu, et see riik ajas oma „natslikest“ huvidest lähtuvalt eestlastele ja Eesti riigile vaenulikku poliitikat. Paraku on kõik eestlased väga hästi teadlikud, et Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel 1939. aastal sõlmitud  Molotov-Ribbentropi Pakt ning Sõpruse ja Piiri Leping, mis määrasid Eesti riigi hukkumisele, kandsid lisaks Nõukogude Liidu poolt selleks volitatu allkirjale ka Saksamaa esindaja allkirja. Ja et järelikult oli Saksa Kolmas riik üheks meie riikluse hävitajaks.

Hästi on teada ka see, et Saksamaa keeldus kuni oma okupatsiooni lõpuni Eesti riiklust taastamast, keeldus 1940/41.a. Nõukogude Liidu võimude poolt äravõetud omandit tagastamast, arreteeris 1944.a. eesti rahvuslased ja saatis nad suurelt jaolt oma koonduslaagritesse. Ning mingiks saladuseks pole tume tulevik, mis oodanuks Saksa Kolmanda riigi võidu korral teiste rahvaste kõrval ka eestlasi. Teiste hulgas oleks see ka eestlastele selline osaks saanud asjaolul, et hitlerlik Saksamaa tahtis muuta impeeriumite loomise põhimõtet, et ta kavatses loobuda meretaguste asumaade rajamisest ning lootis suurendada oma territooriumi vahetult sellega külgnevate alade arvel – et lahedaks eluruumiks 250 miljonile sakslasele, siis mitte vähem kui 3-4 kordseks.

See oleks tähendanud Saksamaa lähemas naabruse, selle riigi seniste piiride taga elanud rahvaste sisulist likvideerimist. Asjaolu, et sakslased võisid sõja ajal Eestis nautida „teise okupandi ebaõiglast eelist“ (olla vabastaja esimesest okupandist); niisamuti ka asjaolu, et oma peavaenlase vastu võitlemine oli eestlastel võimalik vaid koos nendega, ei vähenda eestlaste silmis Saksa Kolmanda riigi  vastutust tema osa eest Eesti riigi ja ühiskonna purustamisel. Samas on loomulik ja oluline, et meie poolt leiab tunnustamist ja mälestamist oma esiisade niisugune võitlus. Sest kuigi „nende munder oli vale, oli vaenlane kahtlemata õige“.

Et eestlased on nõukogudeaegsete kuritegude läbi raskelt kannatanud ning et nendega seonduv on ka võrdlemisi hästi teada, pole nende hulgas olnud seni õieti mitte mingisugust mõju ka nõukogude võimu õigusjärglaste püüetel neid fašismis süüdlasteks teha. On olnud lihtne taibata, et fašismi teemat kuumana hoides püüavad viimased tähelepanu kõrvale juhtida oma kuritegudelt, muuhulgas ka eestlaste (olgu tegemist Eesti Vabariigi territooriumil elanute või Nõukogude Liidu piiresse elama jäänute) kallal toimepandud massihävitustöölt.

Mis puutub Eestis vene elanikkonda, siis nn. nõukogude ajal võis neid, kes pidasid eestlasi fašistlikeks, leida eelkõige vaid lühemat aega Eestis elanute hulgast. Ning nendegi hulgast eelkõige selle nn. lihtsama, vähemharituma  osa hulgast. Ning kuivõrd Nõukogude Liidu lagunemise aegu said nn. nõukogude võimude kuriteod ega ka nende võimude koostöö Saksamaaga üldiselt teatavaks kõigile vähegi haritud vene ringkondadele, muutus neile ka mõistetavamaks riiklike võimude poolt fašismiteema tõstatamise peamine eesmärk. Ja vähenes sel teemal aetud jutu mõju.

Igatahes oli arusaam eestlaste fašistlikkusest jäänud tänini eeskätt niisuguste lihtsamate vene päritolu inimeste arusaamaks, kes ei olnud suutnud end lahti mõtelda nõukogudeaegsetest eelarvamustest, kes olid ikka igatsemas taas kord näha territooriumit kaotanud Nõukogude Liitu ehk Vene impeeriumit kogu tema omaaegses vägevuses ning vahest ehk koguni kasvujõus ega ole suutnud leppida oma siinse rahvusgrupi teisenemisega – selle muutumisega valitseva rahva liikmetest vähemusrahvuse liikmeteks.

***

Nüüd korraga näivad olevat nõukogude võimude õigusjärglaste pingutused hakanud vilja kandma. Korraga on selle arusaama jagajate ring hakanud hoogsalt laienema ning suutnud hõlmata ühtaegu ka hoopis teistsuguse taustaga inimesi. Sellest arusaamast johtuvaid mõtteid  on hakanud väljendama sageli ka kõrgema haridusega inimesed – nii Euroopa suunalt kui paraku ka oma eesti rahvuskaaslaste hulgast.

Paraku, asjaolu, et Eestit fašismilembuses süüdistajate hulgas leidub hulgaliselt selliseid, kellele selle ohu olematus on kahtlemata kõigiti arusaadav, näitab selgelt, kuivõrd sel kombel ollakse oma suud pruukimas seepärast, et see tundub kõnelejatele nende lähemate poliitiliste eesmärkide realiseerimise vahendusel tõotavat kas isikliku kasusaamist või vähemalt välistavat isikliku kahju kannatamist. Ning kuivõrd see osutuks võimalikuks vaid praegu opositsiooni jääma kippuvate parteide võimul jäädes, on olnud vaja välistada EKRE osalusel valitsuskoalitsiooni tekkimine avalikkuses EKRE-sse ja tema valijaskonda eitava suhtumise kujundamise vahendusel.

Kahtlemata ei ole mingit põhjust eeldada usku EKRE juures fašismiilmingute leidmise võimalikkusest nendegi juures, kes rääkides neist pattudest kui sellistest, mis sel parteil valitsusse jõudmisel kindlasti kaovad, on möönnud nende olemasolu vähemalt esialgu. On päris selge, et vastavasisulisi väiteid esitades püütakse end lihtsalt arusaadavaks teha oma vene valijaskonna sellele osale, kelle teadvust on tõepoolest ikka veel sisustamas sovetlik arusaam eestlaste fašismilembusest.

Et tõelist alust selliseks eitavaks suhtumiseks paraku ei leidunud ning et küllap on asi tundunud ka pakiline, tuleb muidugi täiesti mõistlikuks pidada otsust mitte hakata jalgratast uuesti leiutama, vaid lasta end lihtsalt tõmmata „Sputniku“ tuulde.

Ent ometi leidub nii süüdistuste esitajate kui ka nende kuulajate hulgas kahtlemata ka neid, kes neid tõsiselt võtavad. Ja kahtlemata võivad need süüdistused vastavaid veendumusi ka süvendada ning nende jagajate ringi laiendada. Eriti asjaolul, et nn. „poliitiline korrektsuse“ mõjul on Euroopas juba pikemat aega olnud rahvuslikkusesse puutuv suurel määral põlualuseks ning sellisena ka alakäsitletud teemaks ning seetõttu ei ole paljude ühiskonnaliikmete teadmised neis asjus lihtsalt piisavad.

Näiteks selleks, et mõista, mis, miks ning millises seoses ikkagi minevikus aset leidis. Või selleks, et aru saada oma süüdistustes kasutatud mõistete tähendusest nende muutumises. Nii on rahvuse tähistamiseks kasutatud mõiste on olnud suure mahuga (ingl. k. nation lisaks ka veel riik) ja võimaldanud sellest aru saada erineval moel. Ja erinevaid poliitilisi eesmärke taotledes on alatasa püütud nii rahvuse kui ka selle käsitlemisega seonduvaid mõisteid moonutada ja muuta – mistõttu on nad  kujunenud „ujuvateks“. Oht meie avalikkuse eksitamiseks rahvuslikkusesse puutuvates küsimustes on praegu küllalt suur just asjaolul, et neid mõisteid kasutatakse alatasa eba- või umbmäärases tähenduses ja ühtaegu sellises, mis ei ole Eestis harjumuspärane.

Ning paraku ka seetõttu, et rahvuslikkuse seondamine fašismiga lähtub suurel määral arusaamadest, mida suuremal või vähemal määral on käsitletud sotsialistlikena – nendega on olulist puudet ka liberaalsetel – ning  et erinevatel eesmärkidel kasutatult on ka sotsialismi ja sotsiaaldemokraatia mõisted hägustunud ja olnud aegade vältel sisustatud vägagi erineval moel, on see eksitanud ja eksitamas  end sotsiaaldemokraatidena käsitlevaid inimesi mõistmisel, milles ikkagi peaks seisnema nende poliitilise suundumuse roll ühiskonnas. Seganud mõistmast ka seda, kas ikka rahvuslikkuse vastustamine kuulub selle juurde.

***

Niisiis on õigustatud küsimuseks, mida siis ikka süüdistajad natslikkuse (natsionaalsotsialistlikkuse, fašistlikkuse) all silmas peavad ning peaks olema nõutav, et need avaldaks ka oma arusaama sellest, mida see nende jaoks tähendab. Eelduseks vähegi rahuldaval tasemel selgituseks on võime eristada, mida on tähendanud mõiste natsioon/rahvus iseenesest, kuidas ta on olnud seotud riikluse ja sotsialismiga iseenesest ja totaalsete riikide käsitluses, kuidas on seondunud rassismiga ning mida tähendamas kaasaegsel Euroopa poliitilisel maastikul.

Ei eestlaste rahvuslusel ega ka EKRE poolt praegu kantavat rahvusriiklikul mõttel pole midagi ühist sellega, mil kombel leidis see käsitlemist Saksa Kolmandas riigis. Samuti ei saa teda ka muus võtmes pidada ebanormaalseks nähtuseks. Vastupidi, just niisuguse mõtte mõjul osutuski võimalikuks Eesti riigi tekkimine, selline mõte oli valitsevaks  nii Eesti riigi tekkimise kui ka taastekkimise aegu ja seda peeti neil aegadel ka kogu Läänemaailmas igati normaalseks. Ning see mõte fikseeriti Eesti riigi kui eesti rahvuse riigi olemasolu mõttena ka põhiseaduses.

Nii Eesti riigi loomisel kui ka selle iseseisvuse taastamisel käsitleti rahvust kultuurilise nähtusena. Niisuguses käsitluses on „rahvus“ ja „kultuur“ on suurel määral kattuvad mõisted. Rahvus on eelkõige kooslus, mis kannab kultuuri: teatavat eripärast väärtuste ja  hoiakute, mõtlemise ja tegevuse süsteemset korrastatust. Rahvus-kultuur on kontekst, kus ainuüksi saab kujuneda inimene. Rahvuslus on etnose tunnustamine kultuurikandjana, ühes selle õigusega enesemääramiseks, riigi loomiseks, enda elu-olu üle otsustamiseks. Riik on midagi sellist, mis on vajalik rahvuse kui kultuurilise nähtuse eksistentsi tagamiseks. Riik on rahvuse, s.o. kultuuri pärast. Nii on see seos fikseeritud ka Eesti  põhiseaduse preambulas.

Totaalses riigis (nagu seda olid Venemaa nn. nõukogude ajal, Saksa nn. Kolmas riik või fašistlik Itaalia) oli kõige olulisemaks jooneks see, et riik oli muutunud „suureks inimeseks“, kel on omad huvid jms. Sellises riigis oli rahvus riigi pärast, riigi jaoks. Rahvuse mõiste leidis seejuures defineerimist ja kasutamist suurel määral väljapool rahvuskultuuri konteksti, sellest mööda vaadates. Totaalse riigi rahvuslus oli sisustatud poliitiliselt, et rahvus saaks niisuguse „suure inimese“ huve paremini täita. See oli rahvuslus riigi kui „suure inimese“ huvides ja sellisena  ainult vähesel määral kultuuriga seonduv.

Sellise riigi rahvuslus kujutas endast selle põhirahvuse šovinismi: loomaks riigile ühtlaselt ja kergelt manipuleeritavat elanikkonda, ründas ta ja püüdis oma poliitiliselt mõtestatud põhirahvuse mõjukuse suurendamise ja ühtlase, kergelt manipuleeritava elanikkonna loomise nimel hävitada väiksemaid rahvusi. Kultuuriinimesi vaenati, kuivõrd need olid võimelised vastustama sellist rahvuse käsitlemisel poliitilise abivahendina ning võisid nii kergesti osutuda segavaks. Rahvuse mõiste niisugune politiseerimise ja vastava rakendamise eelduseks oli apelleerimine pigem ühiskonna niisugustele kihtidele, kes ei olnud rahvuskultuuri kehandiga harjumuspärasel viisil seotud ning kelle positsioon ühiskondlikus hierarhias ja ühtlasi hariduslik ettevalmistus ühiskonnas toimuva mõistmiseks oli tagasihoidlikum ( nt. töölistele) ning ideoloogiatele, mis on olnud eeskätt neile adresseeritud, nagu nt. sotsialism või sotsiaaldemokraatia (vrd. Saksa Natsionaalsotsialistlik Tööliste Partei ja Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei). Neid kihte haritumate vastu välja mängides püüti totaalsetes riikides kujundada uut ja paremat inimest oma äranägemise ja riigi kui „suure inimese“ vajaduste kohaselt. Selleks sekkusid näit. nii Nõukogude Liit kui Saksa Kolmas riik enneolematul määral inimeste igapäevasesse ellu.

Püüdes luua oma maaalal ühtlast rahvastikku, hävitati nii totaalsel Saksamaal kui totaalses Nõukogude Liidus selleks sobimatutena käsiteldavaid rahvuslikke üksusi ning seejuures Saksamaal sugugi mitte ainult juute. Sarnasus Saksa ja Nõukogude Liidu sisepoliitikas – apelleerimises  sotsialismile (Saksa Kolmandas riigis räägiti „natsionaalsotsialistlikust revolutsioonist“, Nõukogude Liidus (Vene impeeriumis) „sotsialistlikust revolutsioonist“), püüdes luua ühtlast rahvastikku  oma olemasoleval või haarata kavatsetud maaalal (Vene impeerium juba oli laienenud väljapoole vene rahvuslikke alasid ning tahtis sellist laienemist vaid jätkata, Saksamaale kuulus selliseid alasid vaid vähesel määral ning see riik pigem alles püüdis sellist laienemist saavutada) ja rahvusvähemuste käsitlemises  (vrd. nt. poolakate väljaküüditamine Lääne-Poolast, mittevenelaste väljaküüditamine Leningradi ümbrusest), annab põhjust ka Venemaa tolleaegseid olusid määratleda natsionaalsotsialismina – s.t eeskätt ühe peaasjalikult poliitiliselt mõtestatud rahvuse huvides teiste rahvuste arvel praktiseeritud sotsialismina.  Õigem oleks küll nii Saksa kui ka Vene totalitarismi nimetada „šovinistlikuks sotsialismiks“.

Selles äärmuslikult pahelises tähenduses, milles rahvusluse/natsionalismi mõiste leidis kas avalikult või varjatult kasutamist 20. sajandi  totaalsetes suurriikides, kasutatakse seda paraku valdavalt ka kaasaegses Euroopa poliitilises poleemikas. Seega ei ole võit Saksa totaalse riigi üle Teises maailmasõjas paraku tähendanud võitu sellele omaseks olnud rahvuse käsitluse üle. Vastupidi, Saksa Kolmanda riigi poolt loodud ning tema ja tegelikult ka teiste totalitaristlike riikide poolt kasutatud käsitlus rahvusest ja rahvuslusest ning selle sihtidest ja eesmärkidest hoopis asendas seni kogu  euroopalikus maailmas valdavaks olnud käsitluse ning on jäänud oma nii haaratud positsiooni tänase päevani.

Et just Saksa nn. Kolmandas riigis väljaarendatud rahvuse käsitlus on juurdunud Euroopa avalikkuse suure osa teadvuses, jäänud seal niisugusena püsima ja toonud seega kaasa rahvusluse põlu alla langemise Euroopa kultuuriruumis, on põhjust pidada selle nn. Kolmanda riigi kõige kohutavamaks pärandiks. Asjaolu, et „natsionalismi“ mõiste sisustamisel on jätkuvalt mõõtuandvaks kunagiste  poolharitud diktaatorite (Hitleri ja Stalini) poolt osutatud viis, on probleem kogu Euroopa jaoks. Sest paljuski on just seetõttu  ahenenud  võimalused  rääkida rahvustest kui kultuuridest – seega rahvusküsimuse loomulik käsitlemine – ning see pärsib Euroopa rahvuste enesemääratlemise võimalusi, järelikult ka Euroopa Liidu võimalusi jääda rahvusriikide liiduks, s.t kultuuridena organiseeritud süsteemide metasüsteemiks.

Ent rahvusluse käsitlemine suurel määral sellise nähtusena, millisena teda käsitles Saksa Kolmas riik, ja siis võitlemine sellise vastu  pole mõttetu üksnes Eestis, vaid ka Euroopas tervikuna, sest vaevalt võib pidada tõsiseltvõetavaks ohuks rühmitusi, kellel tõepoolest niisugused seisukohad peaks olema. Suuresti tähendab selline võitlus võitlust surnuga. Kui ka tuleb ette, et keegi kusagil juhtub tegema kellegi kohta halvustavaid, Kolmanda riigi ideoloogilisest arsenalist pärinevaid märkusi näiteks juutide suhtes, siis pole küll põhjust neid võtta palju tõsisemalt kui Nõukogude Liidu ideoloogilisest arsenalist pärinevate tšuktše solvavate anekdootide rääkimist.

Rassismi all mõistetakse kujutlust erinevate rasside erinevast väärtuslikkusest. Niisugustest kujutlustest lähtuvalt leidsid erinevad rahvad käsitlemist ka Saksa Kolmanda riigis. Ent EKRE-poolsel kaasaegse rände, võõra päritoluga inimeste eeskätt majanduslikel eesmärkidel ettevõetud massilise ja kontrollimatu asukohamaa vahetamise vastustamisel ei ole mingit tegemist rassismiga eelmainitud tähenduses. Sest asi ei ole selles, et tulijaid peetaks alamateks, vaid püüdluses selle poole, et eesti rahva pingutuste tulemusel loodud Eesti riik võiks jääda kohaks, kus saab realiseeruda eestlaste kui rahvuse enesemääramisõigus. Ka on oluline rõhutada, et rände temaatika käsitlemisel ei ole kindlasti küllaldasel määral leidnud käsitlemist küsimus rändajate uue asukohamaa ühiskonna huvides rakendamise võimalused.

On mööda vaadatud probleemist, et nende rakendamise võimalused on paratamatult liiga piiratud, sest nende seni omandatud oskused ja teadmised, mis kulunuks ära nende päritolumaades, osutuvad ju suures osas otstarbetuks uutes asukohamaades. Ning et vastavalt puuduvad neil paljuski täiesti teadmised, mis oleksid vajalikud uue asukohamaa ühiskonda kasulikuks rakendumiseks. Et arusaadavalt ei ole üldjuhul täiskasvanuna õpinguid alustades ka siira ja tõsise tahtmise korral lihtsalt võimalik enam omandada neid oskusi, mida nende ühiskondade vanad liikmed on omandanud lapsest saati, on ilmselgelt  võimatu niisuguseid  sisserändajaid tervikuna või ka suuremas osas uute asukohamaade  ühiskonna seisukohalt kasulikult rakendada. Päris kindlasti saab nende kui suhteliselt harimatute osaks jääda kas üldse rakendamata või rakendumine üksnes kõige lihtsamatel tegevusaladel – seega allpool nende tõelist võimekust. Ning järelikult tähendab selline ränne õnnetute ja sellistena uute asukohamaade ühiskonnale vastanduvate ja seda vaenavate inimeste kogumi tekkimist ja suurenemist.

Rände vastustamine on seega oluline ka rändajate enda huvides, kuivõrd võib vähendada niisuguste inimeste produtseerimist, kelle osaks saaks jääda nii  ühiskonna kui ka nende eneste seisukohalt kasulikult rakendamata. Võib vähendada sellise inimeste grupi tekkimist ja suurenemist, kes on kaotanud vajalikul määral sideme nende maadega, mille loomingut nad endast kujutavad. Sest asjaolul, et paraku on massiline ränne toimumas just niisugusel viisil, on see kaasa toomas inimeste kultuurituks muutumist ning sattumist olukorda, kus uue kultuuri omandamine on raskendatud. Palju suuremal määral kui võimalusega eri kultuuride esindajate vahel mõtteid vahetada on nn. multikultuurilises ühiskonnas tegemist ohuga, et sisse rändavad eri rahvustest inimesed oma  kultuuri kaotavad. Sellepärast tähendab sellise ise immigratsiooni vastustamine inimese kui kultuurikandja hävingu vastustamist

Kui  rändepoliitika käsitlemisega seonduvalt on tõepoolest ilmnemas ehedat rassismi, siis nn. pruuni eurooplase kui senisest eurooplasest väidetavalt märksa vitaalsema olendi loomise taotluses, mille propageerimiseks meiegi meedias aeg-ajalt ruumi on antud. Et kunagine Kolmanda riigi tõuparandamise programm on  sellega nüüd välja käidud äraspidisel kujul, ei muuda seda vähem totraks. Ning et eurooplased on kahtlemata oma senisegi füüsise ning rahvuslik-kultuurilise koosseisu juures suutnud ilmutada tähelepanuväärset suutlikkust, ei näi ka mingisuguse tõuparandamise taotlemiseks olevat mingit vajadust.

Mõtelda oleks põhjust pigem sellele, et Euroopa tõelise hiilguse ajajärguks oli just nn. rahvusriikide ajajärk – ajajärk, mil tänasest märksa suuremal määral oli tähelepanu sfääris inimene kui kultuurikandja.”