14.03.2022
Raadiojaam Ehho Moskvõ on hävitatud, jätkates mingil määral tegevust youtube’is. Jätkab ka Nevzorov TV, kus Aleksandr Nevzorov esines kolmapäeval vapustava hinnanguga toimuvale. Videokommentaar kogus 4 päevaga 3 miljonit vaatamist.
„Muidugi on praegu neid, kellel vormimütsid, pagunid ja muu mitte kuidagi ei võimalda teeselda neid lollikesi, kes ei saanud aru sellest, mida nad tegid ajavahemikus veebruar – aprill 2022. a. Jutt ei käi nendest.
Õnneks on Venemaa täistuubitud igasugustest naljakatest inimtühisustest. Need tühisused kiidavad praegu sõda ja toidavad seda oma vaimustunud kiljumisega. Need on artistid, lauljad, saadikud, blogijannad, papid, diplomaadid ja atamanid. Ükski neist ei riski mitte millegagi. Nendele jääb alati võimalus rääkida hiljem, et nad olid hüpnotiseeritud, teeselda lollikesi, keda on petnud režiim.
Kui kõik lõppeb, tuuakse nad kõik tõenäoliselt väljakule. Võib-olla Mariupolisse või Harkivisse. Veristesse ja veel kuumadesse majade ja haiglate ruiinidesse. Nad laaditakse maha bussidelt ja aetakse kokku suurde kohkunud lambakarjasse. Lasevad paigal tammuda ja ringi vaadata. Ja nende ümber hakkab kokku tõmbuma hämarate nägudega veriste inimeste üüratu rõngas, surnud lapsed kätel. Kõrval nende laste viirastused. Nad isegi ei sülita tühisuste suunas. Ei inimesed ega viirastused. Tühistustelt lihtsalt küsitakse: MILLEKS? Ja mitte keegi ei oska vastata…
Korrata putinlikku valetamist Donbassi kohta oleks juba ebamoodne ja kohatu. Donbassi probleemil oli vähemalt sada lahendamise moodust ilma igasuguse sõjata. Mõttetu sõda oli absoluutselt põhjuseta, see-eest tühisused kindlasti laulavad, niipea kui purustatud majadest hakkab kostma tuttava hümni muusika. Tühisused võtavad viisi kohe üles. Kõik nad laulavad kaasa „veel pole hukkunud Ukraina“ – ja, mis on kõige huvitavam, tühisused sealjuures on õudsalt liigutatud. Duumasaadik Dzju hõõrub pisaraid mööda oma punaseid soolatüükaid. Artist Pevtsov kaevub näokesega artisti Šukšina büsti ja, ulgudes, hakkab laulma sinna sisse…
Naljakas, et kõige targemad ametnikud ja artistid õpivad juba praegu salaja teksti ja harjutavad karaoket. Veel tuleb palju verd, tormijookse, õnnetusi, laipu, kuid lõpplahendus on juba täiesti selge: oleks Kreml tark, peaks ta praegu juba aduma, kuhu kogu lugu liigub, ja kõigest jõust tugevdama Ukrainas ja kogu maailmas meeletult populaarse Zelenskõ võimu. Ainus lootus on seotud eranditult Zelenskõga, sest reaalsust nägev inimene näeb paraku sõja kandumise Venemaa territooriumile vältimatust. Veel enamgi, kättemaksu vaimustav jõud võib osutuda tervest mõistusest ja poliitilisest delikaatsusest tugevamaks, aga rünnakus on ukrainlased veel hirmsamad, kui kaitses. Ja ajades minema Venemaa armeed, võivad nad tungida üsna sügavale Venemaale.
On juba selge, et sellise armeega nagu Putinil pole üldse mitte millelegi loota. Kas Zelenskõi suudab oma autoriteediga peatada oma võitlejaid ja mitte lasta neil ületada piiride Rubiko’ni, mis muudaks sõja igaveseks, selles on küsimus. Iga professionaalne poliitik oleks juba kohustatud tuvastama, et maa kaob Venemaa jalgade alt. Ukrainlased (ma olen sellest juba hoiatanud, sest sain võrrelda sellega, mida nägin Tšetšeenia sõjas) kaklevad tšetšeenidest mitte halvemini, vaid kogunisti hirmsamalt. Mägilastele on lahingus omane mingi teatraalsus, romantism, aga ukrainlased lihtsalt tapavad kõiki eessõnade ja hauakirjadeta.
Ukraina Javelinid, põletades tanke, KAMAZe ja soomust, ühtlasi põletasid maha ka tohutu massi Venemaast loodud müüte, müüte selle olevikust ja minevikust. Me kõik oleme praegu elava ajaloo tunnis. Meie klassi koolipingid lõõmavad ja me oleme aheldatud nende külge, ja verine pedagoog peksab, irve näol, meid osutuskepiga vastu käsi ja silmi. See on äärmiselt julm koolitund, kuid teistmoodi selline materjal ei omastugi.
Vaadates tähelepanelikult olevikku, näete te praegu ka minevikku. See on üldjoontes täpselt samasugune, nagu meile näitavad Sumõ, Harkivi, Izjumi ja teiste Ukraina linnade kroonikad. Praegu on väga oluline aru saada, et sellest, mis toimub praegu Ukrainas, on tehtud 99% nõndanimetatud vene ajaloost. See on vürstidest, kangelastest ja suvorovitest loodud müüdi surm. Tollal lihtsalt ei olnud telegram-kanaleid, ei olnud neid kommunikatsioone, mis fikseeriks ja kannaks üle toda mõttetut õelust ja surma, mida on Venemaa alati toonud nendele, kelleni suutis ulatuda. Territooriumite kogumine ei teostu mitte kunagi muul moel, kui üle laipade. Hiljem mõeldi välja muinasjutukene, kus Venemaa ajalugu on varjatud magusate roosade figuurikestega kiivrites ja parukates.
Seadus – feik, armee – feik, majandus – feik, ajalugu – feik. Putini vabastajate armeed ootavate ukrainlaste alandlikkus – feik. Väga huvitav oleks välja selgitada, et kas ka tuumapotentsiaalid on sama feik, nagu ka kõik muu. See, et Putin on veendunud nende olemasolus, ei tähenda absoluutselt mitte kui midagi. Jah, ta on mõjutatav, naiivne ja, nagu selgus, lootusetult võhiklik. Ta uskus viimse hetkeni ka oma suursuguse armee olemasolusse. Ja seniajani usub habemetega kaukaasia libitsejate ustavusse. Ta arvab, et nad on ära unustanud, kuidas Venemaa vaippommitas nende linnu, vägistas staabipunktides nende tüdrukuid ja põletas lapsi. Ahh, ilmaaegu ta sellesse usub. Kui meile väga-väga-väga-väga veab, siis ka punane nupp võib osutuda järjekordseks feigiks. Ja vajutades praguneb, hakkab suitsema, vajub sisse, kusjuures auk veel ka imeb sisse Suure Vajutaja näppu. Ja siis hakkab Vladimir Vladimirovitš jooksma röökides mööda punkrit, üritades raputada sõrmelt maha sellest krokodillina kinni haaranud kohvrikest…
On täiesti kirjaoskamatu väide, et Venemaa majandus varises kokku. Venemaa majandus lihtsalt sõitis tagasi koju. See oli külalistüüpi majandus. Keegi oleks ju pidanud hoiatama sellest Venemaa Föderatsiooni presidenti ja valitsust – sosistama kõrva sisse, hoiatama, et Venemaa majandusel on Venemaaga väga vähe pistmist. Sest see on kogutud nagu mosaiik suurtest lääne firmadest – midagi oma ka on, aga need on pisiasjad. Kuid kes võiski sellest üldse teada, kui valitsuses on samasugused „spetsialistid“, nagu ka need, kes näiteks valmistasid ette sissetungi Ukrainasse. Ja tekkinud Venemaa mustas kõrbes, milles tuleb hulkuda metsistunud töötute inimeste armeel, kõlas äkki skisofreeniline üleskutse natsionaliseerida lahkunud brände… Kuigi idees anda Lamborghini bränd Zasuiski väiketehasele, kus toodetakse puuratastega kahehobusevankreid, midagi siiski on…Nagu ka selles, et anda IKEA ilus nimi edasi Uglitši lähistel asuvale kontorile, mis valmistab kirstukonstruktoreid ehk kirste nimega „Pane ise kokku“.
Aga Venemaa pidas kogu öö kestel oma salajast õhtust pidusöömaaega alatiseks lahkuvas McDonaldsis. Venemaa kiiresti haukas, kugistas alla ja jõi peale, et säilitada mälestus sellest imelisest maitsest ja kunagi rääkida sellest oma lastelastele.“
Kirjutas üles ja tõlkis
Ivan Makarov