“Allakäinud poliitkultuuri” taga on Lible sõnad: “ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse”

Anna Põllu lugu poliitkultuurist Postimehes vaatleb tekkinud olukorda peamiselt Indrek Saare positsioonilt ja keskendub ainult otsesele halvasti ütlemisele. Taust aga on laiem ja seda võib võtta Lible sõnadega “Ja ühte ma sulle ütlen – ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse.”

Alustuseks meedias juba pikalt räägitud lugu sellest, kuidas Lennart Meri välisministrina Läänes käis ja Venemaad avalikult agressoriks ja okupandiks nimetas. Sealsed tipp-poliitikud ahmisid sellisest otsekohesusest õhku, aga Eestis tunti meie ministri üle uhkust. Nüüd oleme meie õhuahmijad.

EKRE-t on 2015. aastast saati meedias ja poliitikatribüünidelt laimatud, halvustatud ja mõnitatud – kas annapõllud loodavad, et rahvuskonservatiivid lasevadki enda peal jätkuvalt niimoodi tallata? Ei, ka opositsioonil tuleb nüüd kuulda otsest ja ilustamata kriitikat, mis neid ehmatab.

Kuidas nägi välja minister Martin Helme umbusaldamine? Andres Sutt luges pika ja emotsionaalse süüdistuskõne ette, siis aga läks pulti rahandusminister, kes ei hakanud mitte tuhka pähe raputama ega teatanud oma tagasiastumisest, vaid sõnas:

“See umbusaldamine on ühtlasi ka meeleheitlik karje võimu järele, et jätkata oma tegematajätmiste ja tehtute mätsimist. See on katse takistada tänase valitsuse tegevust rahapesuvastases võitluses ja juhtunud rahapesuasjade selgitamisel. /…/  Kui siin kõlas väide, et ma olen kaotanud teie usalduse, siis no andke andeks, kellele me nüüd siin nalja püüame teha? Ei tänane valitsus ega mina selle valitsuse ministrina ei ole omanud kunagi hetkegi tänase opositsiooni usaldust, toetust ega ilmselt ka mitte lugupidamist. Aga ma olen selle-eest rääkinud alati tõtt. Ma olen alati võidelnud õigluse eest. Ma olen alati seisnud selle eest, et Eesti maksuraha oleks kasutatud mõistlikult ja hästi. Nii et need süüdistused ka on puhas poliitiline retoorika. /…/ “Ma olen täiesti nõus, et ministrid kujundavad norme, et valitsejate sõnal on tagajärg. Ma olen sellest ka väga teadlik. Ma kujundan neid norme hea meelega. Mulle valmistab suurt heameelt, et teile see ei meeldi. Ja me teeme täpselt sellist Eestit, mida me tahame teha ja milleks me küsisime oma valijatelt volitust ja mandaati. Ja ma tean, et see teile ei meeldi. Aga sellest ei ole midagi.”

Muidugi ei meeldi liberaalidele selline otsekohesus alandliku süü omaksvõtmise asemel – see vahejuhtum näitab, kuidas Eesti on sumbunud poliitkorrektsesse vinesse, kus sõnades ei öelda enam midagi. See annab ka “sunnikutele” võimaluse vabalt ära elada, sest solvumisühiskonnas ei tohi kellelegi otse välja öelda, et ta midagi valesti teeb. Hoidku jumal selle eest, et keegi veel otsesele kuriteole viitab.

Eesti on juba jõudnud tasemele, kus kultuuriameti juht nõuab alluvatelt kriitika eest kurikuulsa advokaadi Robert Sarve abiga “valuraha” – õrn ametnikuhingeke sai teravama sõna peale “psühholoogilise trauma” ja alluvad peavad talle selle kinni maksma.

EKRE on Eesti poliitikasse tagasi toonud selle, et mehele, kes oli maailma mastaabis rahapesu ajal rahandusminister, öeldaksegi, et “Kuule mees, sul olid instrumendi selle tõkestamiseks, aga Sa ei näinud midagi. Selgita, milles asi!” “Rahapesuminister” tormab kohe vasturünnakule, et ennast õigustada ja sellest ka tülid.

Mis oleks alternatiiv? Lasta Ligil rahulikult edasi istuda ja mitte vastutust võtta? Lubadagi valitsustel nii vanasti, praegu kui edaspidi vastutusest mööda hiilida?

EKRE “räigused” tõid välja selle, et Saksamaast pole NATO-s suurt asja; et välistudengite vastuvõtus on vajakajäämisi ja paljudel pole akadeemilist taset, kuid on soov saada Euroopa Liidu elamisluba; et ukrainlaste odavtööjõud matab Eesti venekeelsesse keskkonda ja sunnib meie rahvuskaaslasi jätkuvalt välja rändama, ja nii edasi.

Taas alternatiivid: räägime, et NATO on kindel, ja avastame siis, et sakslastest pole sõjas asja; lubame ülikoolidel pidurdamatult rahvusvaheliseks muutuda ja saame inglisekeelse kõrghariduse pluss tudengid, kes tegelikult Woltis-Boltis raha teenivad; leiame ennast ühel hetkel venekeelsest oblastist?

Anna Põllu arvates ei tohiks keegi vastutusest kõrvale hiilijatele, olesklejatele, minnalaskjatele ja otsestele kaabakatele välja öelda, et nad midagi valesti teinud on? Me oleme kogu Reformierakonna valitsemise aja “peenhäälestanud” ja teinud näo, et kõik on korras, ka siis, kui tegelikult asjad metsa lähevad. Praegu enam nii need asjad ei käi ja neile, kes juhtivatel kohtadel vaid päevi õhtusse veeretavad või hoopiski äraspidiste asjadega tegelevad, öeldaksegi kõik otse näkku, et nad üles ehmatada.

Pole mingitki kahtlust, et paljud tahaksidki ümbernurgajuttu edasi heietada või kollektiivselt vait olla, et keegi jumalapärast ei võtaks suhu VEB Fondi, Autorollot, Tallinna sadamat, kilekotte rahaga ja palju muid teemasid. Kes neid jutte algatab, saab kohe “räige retoorika” sildi. Kogu vasakpoolne ja liberaalne leer ootabki, et keegi nende tegemisi ei segaks ja nad saaks sigadused märkamatult ära teha.

Indrek Saar sooviks muidugi üliväga, et kogu Eesti oleks vait või kiidaks takka, kui nende noorsotsid ja hiljem volikogu nõuavad sooneutraalsust abieludes või geiagendale möllamisõigust – nii väga ajab närvi, et keegi julgeb seda vaidlustada. Aga rahvuskonservatiivid neile seda ei võimalda, öeldes otse välja, et interrinne on tagasi, ainult teisi teid pidi, ning nende sigadused läbi ei lähe.