Alver Aria: konfliktide lahendamisest poliitikas

Arvamus,
©AFP/Scanpix
Mõnikord läheb poliitiline vastasseis üle lööminguks, nagu sel pildil Ukraina parlamendis.

Majandusõppejõud Alver Aria annab soovitusi, kuidas lahendada poliitilisi kriise.

„Sõnastame mõningad eeldused järgnevaks aruteluks. Esiteks – iga erakond ja tema poliitikud väljendavad teatud gruppide väärtusi, huve ja arvamusi. Grupi väärtused, huvid ja arvamused moodustavad grupi seisukohalt tõe, mida tuleks riiklikus poliitikas järgida.

Teiseks – erinevate gruppide väärtused, huvid ja arvamused on suurel või vähemal määral vastuolus ehk konfliktsed. Seetõttu on ühiskond poliitiliselt lõhestunud ja üldisi kogu populatsiooni haaravaid tõdesid on suhteliselt vähe.

Grupid võivad võistelda ka positsiooni pärast ühiskonna ressursside omandamiseks (näiteks põllumeeste püüdlused toetuse saamiseks) või siis positsiooni pärast ühiskonna juhtimisel. Konflikte parteide vahelises tegevuses vältida ei õnnestu. Pigem on konfliktides positiivne tähendus parema tegutsemisvariandi leidmisel.

Kuidas siiski saavutada mingi üldine positiivne edasiviiv arusaam riiklikust tegevusest? Selleks tuleks saavutada mingi kokkulepe ja mitte olla püsivas vastasseisus. Kuidas aga saavutada kokkulepe, et valijad ei tunnetaks seda reetmisena?

Vastasseise käitleb selline teadusharu nagu konfliktoloogia. Lahenduste otsimine nõuab poliitikult järgmisi otsustusi. Esiteks – millistes tõe valdkondades on võimalik saavutada kompromiss? Teiseks – mis on konflikti lahendamise eesmärgid parteile?

Eespool märgitult oleks konflikti valdkonnad arvamused, huvid ja väärtused. Arvamus on tehniline hinnang mingi objekti või sündmuse kohta. Näiteks parteide erinev arvamus, milline jälgimissüsteem sobiks paremini piirikaameratesse, on tehnilise arvamuse küsimus ja ekspertide hinnangu mõjul võib partei seisukoht muutuda. Arvamuse põhjendatud muutmist ei käsitle valijad reetmisena.

Teine valdkond on huvid, enamikul juhtudel majanduslikud (ressurssidele juurdepääs, positsioon ametikohtadel jne.). Huvide täielikku hülgamist gruppi kuuluvad valijad välja ei kannata, kuid saavad aru põhjendatud kompromissist. Siia valdkonda kuuluvad arutelud riigieelarve üle.

Kolmandaks valdkonnaks on väärtused (globaalsus või rahvuslus, riiklik iseseisvus jne.). Väärtuste üle ei saa kaubelda, seal pole võimalik leida kompromissi. Lahendus saabub kas aja jooksul grupi väärtuste muutumisel, grupi mahasurumisega teise grupi poolt või konflikti üleviimine väärtuste tasemelt huvide tasemele. Väärtuste muutumist ei jõua partei ära oodata – see on pikaajaline protsess.

Teise grupi mahasurumine ei tule kõne alla, sest see destabiliseerib ühiskonna ja vägivaldset ühiskonda kindlasti pole Eestisse vaja luua. Kõige otstarbekam oleks viia väärtuste vaheline konflikt huvide tasemele.

Vaidlusi selle üle, kas Eesti peaks olema avatud kõigile soovijaile (meie presidendi soovitus – nii tore oleks näha sõpru vabalt tulemas ja minemas) või kontrollitud ja piiratud sisenemisega pole võimalik väärtuste tasemel lahendada. Küll saab probleemile läheneda huvide seisukohalt.

Esiteks – kas meil on üldse majanduslike ressursse, et kõiki Eestisse soovijaid vastu võtta? Indiviid tavaelus ei kutsu ju rohkem külalisi külla kui tema eluruum mahutab. Võib-olla on tarvilikke ressursse vajalik muudeks eesmärkideks (oma haiglad, hoolduskodud, koolid jne.).

Teiseks – kas ühiskonna elukorraldus muutub külaliste saabumisega – mida uute inimeste saabumisega muutub ja kas seni Eestis elanud isikud on muutustega nõus või mitte (eriti majandusliku, aga ka poliitilise mõju seisukohalt)? Kulutamisele minevat ressurssi ja mõjusid saab arvutada ning leida nn. vastupanupunktid. Senised empiirilised uuringud siiski näitavad, et Eesti ühiskond pole nõus igapäevaelu muutmisega religioosseks (eriti islamlikuks) ja raha on ebapiisavalt.

Huvide kompromisside saavutamiseks peaksid parteid otsustama, mis on nende tegutsemiseesmärk konfliktide lahendamisel. Võimalikud on kaks suunda – positiivse lahenduse leidmine(funktsionaalne tee) või teisele parteile (sotsiaalsele grupile) ära tegemine (destruktiivne tee).

Positiivne lahendus nõuaks positiivsete ettepanekute tegemist – tähelepanu fookus oleks mitte teise partei ideede halvustamine, vaid parema lahenduse pakkumine. Destruktiivne tee tähendab tavaliselt teise grupi või nende esindajate halvustamist ja püüet usaldusväärsust vähendada.

Destruktiivne tee võib tähendada isiklike antipaatiate tekkimist, mis takistavad poliitikuil ratsionaalselt kompromissi üle arutada. Teisalt valijate tekkiv arusaam, et kõik poliitikud on tõprad takistab valijail poliitikute poolt sõlmitud kompromissi aktsepteerimast.

Kokkuvõttes võiks soovitada järgmist. Esiteks – poliitilise võitluse fookuse poliitikute väljavahetamiselt ja umbusaldamiselt võiks tuua konfliktide sisule. Teiseks – valijad oleksid väga tänulikud, kui poliitikud demonstreeriksid oma tahet koostööks.

Kolmandaks – poliitikud peaksid vältima emotsionaalset käitumist, isegi kui seda provotseerib situatsioon. Rohkem tuleks uurida probleemide olemust kui võtta seisukohti. Neljandaks – partei oma kompromissiettepaneku tegemisel peaks tuvastama teiste parteide võidud ja kaotused kompromissi saavutamisel (vastupanupunkti olemus ja kaotuste ning võitude tähendus) – mis moodustab kokkuleppe puhul barjääri ja kui kõrge see on?

Senine üsna tige poliitiline mahategemine ja umbusaldamine lõhub ühiskonnas nii vajalikku usaldust ning parteid peaksid ratsionaalsetel põhjustel oma käitumist muutma.”

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused